Tegelikkuses ei pruugi asjad aga olla nii, nagu näitab statistika ja arvavad paljud. Kui palju elab Juudi oblastis ja selle pealinnas Birobidžanis juute, see sõltub täiesti sellest, mis eesmärgil nende arvu on vaja teada, räägib mulle üks teadja kohalik.

Üks näide. Praegu elab Juudi ob­lastis ametlikel andmetel 190 000 inimest, kellest 2000–3000 olevat juudid. Nõukogude Liidu lagunemise järel elas juute oblastis ametlikult 9500, aga lühikese ajaga sõitis oblastist Iisraeli elama 15 000 juuti. Ning ega oblast juutidest siis tühjaks jäänud.

„Paljud juudid kirjutasid end juba Nõukogude ajal venelasteks ning igaks juhuks teevad seda paljud ka praegu,” räägib Birobidžani juudi seltsi Freud (NB! seltsi nimi pole pandud kuulsa juudi teadlase järgi, vaid tähendab jidiši keeles õnne) esimehe asetäitja Albina Sergejeva. „Kui oli see suur Iisraeli sõitmise laine, siis leidsid paljud äkki üles dokumendid selle kohta, et nad on juudid. Nagu mu mees ütles – enne seda oleksid needsamad inimesed sulle kallale tulnud, kui sa oleksid neile „juut” öelnud, aga nüüd sõitsid Iisraeli.”

Sergejeva toob veel sellise arvu, et juudi ühingu toetust saab ainuüksi Birobidžanis 460 juudi rahvusest vanurit. See nagu hästi ei klapi sellega, et terves oblastis elab kokku 2000–3000 juuti. Esiteks ei saa mitte kõik vanurid toetust, teiseks on juudi peredes palju lapsi.

Rahvus ema järgi

Tundub, et tegelikult on juute päris hea mitu korda rohkem kui ametlikes andmetes kirjas.

Väga palju juute oli juba Nõukogude ajal abiellunud venelastega ning nad said vene nimed. Nii sai ka Albina Fišmanist Albina Sergejeva. Juutide puhul on muidugi oluline veel arvestada, et rahvust arvestatakse neil ema järgi, mitte isa järgi, nagu teeb enamik rahvusi. Nii et perekonnanime järgi justkui puhas venelane, aga tegelikult juut.

„Juut ei pea tingimata üldse ole­ma vere kaudu,” selgitab ob­lasti juudi ühingu president Va­leri Gurjevitš. „Kui sa tunnistad oma usuna judaismi, siis saab sind tunnistada juudiks. Moskvas on mitu rabi, kes on sündinud ve­nelastena, aga nüüd on juudid.”

Venemaa pealinnast Moskvast mööda raudteed 8000 kilomeetri kaugusel Hiina piiri ääres asuva Juudi oblasti loomise ajalugu on lühidalt selline, et Gurjevitši sõnul arutas Nõukogude valitsus juba 1920-ndatel ideed luua eraldi Juudi oblast. Otsus selle loomise kohta tehti 1928. aastal ning ametlikult sündis oblast veel mõned aastad hiljem.

„Tükk aega otsiti ilmselt sobivat kohta ning see leiti Kaug-Idas lihtsal põhjusel, et siin oli palju vaba maad,” räägib Gurjevitš.

Ja juudid tulid, sest Gurjevitši sõnul maksis Nõukogude valitsus ümberasumise kinni, kohapeal anti veel raha uue elu alustamiseks ning väga kiiresti levis sõnum sellest, et „uus maa” on väga viljakas. „Põhiliselt sõideti siia otsima paremaid elutingimusi, sest Kesk-Venemaal ja Uk­rainas möllasid tollal ju näljahädad mitmetes piirkondades, kus elas palju juute,” meenutab oma vanavanemate saabumist Albina Sergejeva. Sama kinnitab mulle hiljem veel üks vana juudi naine, kes lapsena koos vanematega siia saabus. „Stalin meid siia jõuga ei ajanud, nälg ajas meid siia,” ütleb ta. Stalinil langes kõik ikka nii kenasti kokku.

Lennujaamata pealinn

Pärast II maailmasõda sattusid juudid üle Nõukogude Liidu otsese tagakiusamise ohvriteks – Stalini kuulus võitlus „juudi kosmopolitismi” vastu – ning see puudutas ka Juudi oblastit, mille enamik intelligentsi saadeti laagritesse. Kõik jidišis õpetanud juudi koolid suleti.

Praeguses Blagoveštšenskis pole juudi koloriit just valdav, aga seda leiab. Kuna Blagoveštšens­kis pole lennujaama – ilmselt on tegemist ainsa Venemaa regiooni pealinnaga, kus seda pole –, siis saabub enamik külalisi raudteejaama, mille katusele on linna nimi lisaks vene keelele kirjutatud ka jidišis. Raudteejaama esisel platsil seisab pronksist kidur hobune, kes veab vankrit juutidest ümberasujatega.

Birobidžani peatänav kannab ühe kuulsama juudi soost kirjaniku Sholem Aleichemi nime, kuigi kirjanik ise kunagi sinnakanti ei sattunud. Tänav on pikk nagu juutide kannatused.

Kuus aastat tagasi, kui oblast tähistas oma 70 aasta juubelit, kerkis linna keskele ka päris ilus Aleichemi monument.

Samal ajal ehitati linna uus sünagoog, mida rahastas Ameerika juutide ühiskomitee. Esimese sünagoogi avas siin Nõukogude võim 1948. aastal, aga ilmselt oma „viga” taibates suleti see mõned aastad hiljem põhjendusega, et seal ei käinud inimesi. Uuesti avati sünagoog alles 1980-ndate lõpus perestroika ajal.

Kõige omapärasemat juudi ilmingut kohtab Birobidžanis aga poodides. Nende letid on lookas värviliste etikettidega koššerviinadest. Kõigil ilusad nimed nagu Rabinovitš või Juudi Õnn jne.

„Need ei ole teil ju päris koššerviinad?” uurin uskumatult ühelt müüjalt, sest päris koššerviin tähendaks, et kõik selle koostisosad oleksid algusest peale valmistatud juutide tavade järgi. „On küll, muidugi on!” peaaegu karjatab müüja mulle vastuseks. Kohalik tuttav pilgutab mulle kõr­valt silma... Koššerviin on siin ilmselt kõige tuntum turismikaup, ja selle ehtsuses ei saa lasta ju ometi kedagi kahelda.

Seletamatuid asju leiab veelgi. Kohalik juutide leht Birobidžaner Stern ilmus kogu Nõukogude aja kummalisel kombel jidišis ja see ei häirinudki kedagi! Vene keelele läks leheke üle alles 1992. aastal. Turumajanduse nõudel, et lugejaid leida. Nüüd on jidišis üks lehekülg selles kaks korda nädalas ilmuvad lehes.

Aga 1990-ndatel Iisraeli sõitnutest on paljud Hiina piiri äärde tagasi tulnud! Oblasti juudi ühingu president Valeri Gurjevitš väidab, et igal aastal tuleb Iisraelist juute rohkem tagasi, kui sinna lahkub. „Seal on meie ajalooline kodumaa, kuhu sa võid alati minna, aga inimese tegelik kodumaa on ikkagi seal, kus ta on sündinud,” ütleb Gurjevitš.

Enamasti on naasmise põhjused siiski proosalisemad, nendib Gurjevitš. „Paljud avastasid, et seal tuleb ka kõvasti tööd teha, osale ei sobinud kliima, kolmandaks saab ka juba siin normaalselt elada, neljandaks tullakse ta­gasi vanade vanemate pärast.”