Keha ja meelte ühtsusest võib kõnelda nii teadus kui ka budism

Tead­la­ne võib väi­ta: ini­me­ne suu­dab meel­te te­ge­vu­se­ga oma rak­ku­de tööd juh­ti­da, nii na­gu ra­kud ta­va­tea­du­se ar­va­tes ju­hi­vad mee­li. See li­gi­neb bu­dis­mi­le, mis kin­ni­tab, et kan­na­tus­te lee­ven­da­mi­seks on va­ja tea­dust ja re­li­gioo­ni.

„Es­ma­mul­je on ot­sus­tav.” Nii alus­tab Nao­mi Judd oma eessõna äs­ja ees­ti kee­les il­mu­nud Can­da­ce B. Per­ti raa­ma­tu­le, mis kan­nab unel­ma­te peal­kir­ja „Kõik, mi­da on va­ja tea­da, et tun­da end ju­ma­li­kul­t”. Kes siis ei ta­haks end nii­vii­si tun­da, mi­da ta­hes ju­ma­lik ka ei tä­hen­daks. Kuid see sõna po­le mit­te ai­nult süga­valt meie kul­tuu­ri juur­du­nud, vaid li­saks veel lä­heb müügiks ka. Mi­na­gi ava­sin raa­ma­tu just ni­melt sel­le sõna mõju­tu­sel. Ja jäin­gi teks­ti kin­ni.

Can­da­ce B. Pert on tun­nus­ta­tud tead­la­ne, eria­lalt far­ma­ko­loog, kes noo­re tead­la­se­na asus uu­ri­ma när­visüstee­mi või õige­mi­ni när­vi­rak­ku­de sa­la­du­si. Ning avas­tas aju­ra­ku pin­nal opiaat­ret­sep­to­ri. „See til­lu­ke

st­ruk­tuur ra­ku pin­nal on koht, mil­le­le aval­da­vad mõju opiaa­did mor­fiin, he­roiin ja oo­pium,” sel­gi­tab ta ise ega hiil­ga just liig­se ta­ga­si­hoid­lik­ku­se­ga, ni­me­ta­des oma avas­tust 20. sa­jan­di kõige mõju­ka­maks „o­mal alal ja neu­ro­tea­du­se vald­kon­na­s”. See avas­tus an­dis loo­tust lei­da pre­pa­raat, mis ra­viks nar­ko­maa­ne. Pert ja te­ma tu­le­va­ne (tei­ne) abi­kaa­sa Mic­hael Ruff leiu­ta­sid­ki (vä­he­malt en­da ar­va­tes) sel­li­se ra­vi­mi. Tõsi küll, mit­te nar­ko­maa­nia, vaid aid­si ra­viks. Pert lah­kus pres­tiižsest riik­li­kust vaim­se ter­vi­se ins­ti­tuu­dist, et töö­ta­da ra­vi­mi kal­lal eda­si. Ta hak­kas pi­da­ma loen­guid ja töö­tas väl­ja oma teoo­ria, mis šokee­rib põhi­voo­lu tead­la­si ja lum­mab ta­vai­ni­mes­test pub­li­kut.

Keha ja meelte ühtsus

Lühi­dalt öel­des on asi sel­les, et toe­tu­des oma sõnul vaid tea­dus­li­kult tões­ta­tud fak­ti­de­le, kuid vaa­da­tes neid tei­se kan­di pealt kui ta­vaks, väi­dab Pert järg­mist. Ke­ha ja meel on ti­he­da­mas seo­ses, kui ta­va­li­selt ar­va­tak­se. „Hak­ka­sin mõist­ma ke­ha ja mee­le seost kui ühen­du­ses ole­va­te mo­le­ku­li­de laial­dast psühho­so­maa­ti­list võrgus­tik­ku.” Per­ti emot­sioo­ni­teoo­ria tõi tal­le USA-s sui­sa su­pers­taa­ri mai­ne – vä­he­mas­ti väi­dab ta nõnda ise. Ega Pert mui­du­gi isee­ne­se kiit­mi­se­ga jän­ni jää, aga küllap on te­ge­mist amee­ri­ka­li­ku fe­no­me­ni­ga, mis tu­leb sel­le raa­ma­tu pu­hul kui­da­gi al­la nee­la­ta või veel pa­rem – vaik­selt mi­ne­ma li­bis­ta­da.

Mis raa­ma­tu pu­hul olu­li­ne ja era­kord­ne, on see, et täies­ti tõsi­selt võetav tipp­tead­la­ne, kes veel on saa­nud hak­ka­ma olu­li­se avas­tu­se­ga, on ha­ka­nud mõtle­ma ta­va­tea­du­sest – kui­das nüüd öel­da­gi – eri­ne­valt, laie­malt, pri­mi­tiiv­se­malt, eba­loo­gi­li­se­malt, süsteem­se­malt. Mi­tut moo­di võib ise­loo­mus­ta­da teoo­riat, mi­da Pert ei vä­si ni­me­ta­mast uueks pa­ra­dig­maks ja mis lõpp­kok­kuvõttes viib oma loo­gi­ka­ga sin­na­maa­le, et ülla­ta­valt ei mõju­gi väi­de: ini­me­ne suu­dab meel­te te­ge­vu­se­ga oma rak­ku­de tööd juh­ti­da, nii na­gu ra­kud ta­va­tea­du­se ar­va­tes ju­hi­vad mee­li.

Nõnda siis jõuab Pert jä­rel­du­se­le, et Ju­mal on meis en­dis. Pep­tii­did ja nen­de ret­sep­to­rid on emot­sioo­ni­mo­le­ku­lid. Meie füüsi­li­ne ke­ha võib ko­ge­tud emot­sioo­ni­de ta­gajär­jel muu­tu­da. Ke­ha on ala­tead­lik meel. Tead­vus on ko­gu or­ga­nis­mi omand. Tun­ded toi­mi­vad ke­has sa­ma­moo­di na­gu nar­koo­ti­li­sed ai­ned.

Muu­seas, Pert tut­vus­tab ka maail­ma­tun­tud Ees­ti tead­la­se Jaak Pang­se­pa emot­sioo­ni­de ja aju uu­rin­guid. Po­le ehk ime, tea­des, et Per­ti esi­me­ne mees oli eest­la­ne.

Nii­siis jõuab Pert tõde­mu­se­ni, et hal­bu emot­sioo­ne po­le ole­mas. On ai­nult hal­vad mõt­ted, mis ja­ga­vad emot­sioo­nid hea­deks ja hal­ba­deks. Kuid et­te­vaa­tust! Psühho­loog Ma­re Pork hoia­tab raa­ma­tu ta­ga­kaa­nel, et Pert pa­kub kõige­le ehk lii­ga liht­sus­ta­vat se­le­tust.

Kannatuste leevendamine

Meil on kõnel­dud tii­bet­las­te ras­kest olu­kor­rast ja sel­le­ga seo­ses da­lai-laa­ma vä­gi­val­la­tu vas­tu­pa­nu ideest. Vä­he, kui üld­se, on rää­gi­tud te­ma maail­manä­ge­mi­sest. Veel vä­hem on val­gus­ta­tud da­lai-laa­ma suh­tu­mist tea­dus­se. Möö­du­nud aas­tal il­mu­ta­sid nii Chi­ca­go üli­kool kui ka Co­lum­bia üli­kool raa­ma­tu, mil­les kä­sit­le­tak­se bu­dis­mi ja tea­du­se suh­teid. Raa­ma­tud on nõnda olu­li­sed, et neid tut­vus­tas ka tea­du­sa­ja­ki­ri Na­tu­re.

Kõige üldi­se­malt võttes on ju bu­dism na­gu tea­dus­ki uu­riv – ta uu­rib ini­me­se aren­gut. See tu­gi­neb pi­gem em­pii­ri­li­se­le uu­ri­mi­se­le kui pi­me­da­le usu­le. Tii­bet­las­te vaim­ne juht da­lai-laa­ma on vii­ma­se kol­mekümne aas­ta jook­sul üsna sa­ge­li koh­tu­nud maail­ma tipp­tead­las­te­ga, sest ar­vab, et ini­me­se kan­na­tus­te lee­ven­da­mi­seks on va­ja nii tea­dust kui ka re­li­gioo­ni.

Kuid mit­te kõik tead­la­sed ei ole sel­le sei­su­ko­ha­ga nõus. Kui da­lai-laa­ma kut­su­ti esi­ne­ma USA neu­ro­tea­dus­te ühin­gu 2005. aas­ta kok­ku­tu­le­ku­le, kir­ju­ta­sid 500 seal osa­le­nud tead­last al­la pe­tit­sioo­ni­le, et ne­mad sel­le­ga ei nõus­tu. Nad väit­sid, et da­lai-laa­ma uu­rin­guid em­paa­tiast ja me­di­tat­sioo­ni mõjust aju­le ei saa võtta tõsi­selt. Ent pal­jud al­la kir­ju­ta­nud tead­la­sed olid Hii­na pä­ri­to­lu.

Kin­del on siis­ki, et tea­du­sel po­le mi­da­gi kar­ta usu­ju­hilt, kes on kin­ni­ta­nud, et kui tea­dus tões­tab, et mõni bu­dist­lik kont­sept­sioon on väär, siis peab bu­dism muu­tu­ma.

Mic­hi­ga­ni üli­koo­li bu­dis­mi ja Tii­be­ti uu­rin­gu­te pro­fes­sor Do­nald S. Lo­pez kä­sit­leb oma raa­ma­tus „Budd­hism and Scien­ce: A Gui­de for the Perp­le­xe­d” se­da, kui­das bu­dism ja tea­dus on aja­loo­li­selt tei­ne­tei­ses­se suh­tu­nud, ja rõhu­tab da­lai-laa­ma dokt­rinäär­set paind­lik­kust.

Vii­ma­sel ka­hel aas­takümnel on da­lai-laa­ma ra­ken­da­nud oma nüüdis­tea­du­se hu­vi mee­le ja elu ins­ti­tuu­di kau­du (Mind and Li­fe Ins­ti­tu­te), mis asub Co­lo­ra­do osa­rii­gis Boul­de­ris. Ühest sel­le ins­ti­tuu­di kor­ral­da­tud kon­ve­rent­sist rää­gib Co­lo­ra­do üli­koo­lis väl­ja an­tud raa­mat „Mind and Li­fe: Dis­cus­sions on the Na­tu­re of Rea­li­ty”.

Kuid mi­da tea­dus sel­li­sest dia­loo­gist saab? Lon­do­nis elav tea­du­sa­ja­kir­ja­nik Mic­hael Bond ar­vab, et bu­dis­mil on pak­ku­da ärap­roo­vi­tud viis tead­vu­se vaat­le­mi­seks ja sel­le me­di­tat­sioo­ni­ga muut­mi­seks.

Siin jõua­me­gi ta­ga­si Per­ti idee­de­ni, mis ei tun­du paik­ne­vat bu­dis­mi ole­mu­sest eri­ti kau­gel.