Kellakeeramine võib energia tarbimist suurendada
Oleme jälle jõudmas selle tabamata ime hetke, mil tuleb kellad keerata tunni võrra ette. Euroopas toimub see märtsi viimasel pühapäeval kell kaks ja tagasi vööndiajale minnakse oktoobri viimasel pühapäeval kell kolm. Siis keeratakse kellavuntsid jälle tunnike tagasi. USA-s minnakse suveajale 8. märtsil. Ja kuna seal on eri osariikide erinevate kellapoliitikate tõttu olnud palju segadust, siis ehk just sellepärast mõeldakse Ameerikas, kas selline kellatants ka tõepoolest energiat säästab, nagu väidetakse.
Pole sugugi nii, et suveaeg on Euroopa leiutis. Tõsi, esimest korda kehtestasid selle küll sakslased 30. aprillil 1916. Küllap oli see tingitud soovist veidi energiat kokku hoida olukorras, kus kõike nappis. Ja eks valges ole ka parem üksteist maha nottida. Igatahes läks Saksa vaenlane Inglismaa suveajale üle sama aasta 21. mail.
Nõukogude Liidus, sh ENSV-s, tehti seda esimest korda 1. aprillil 1981. 1980. aastate lõpul sai ajast poliitilise võitluse vahend. Kui N Liidus keerati 1989. aasta 26. märtsil kellad suveajale, siis Eestis jäi kellaaeg samaks, millega ühineti Ida-Euroopa suveajaga. Argumendid olid tol ajal eelkõige füsioloogilised – päikeseajast erinev kellaaeg väideti olevat tervisele kahjulik. Oma õige aja kehtestamise kõige viljakam eestvõitleja oli Andres Tarand. Ja aastatel 1990–1996 ning 2000–2001 Eestis suveaega ei olnudki. Sellest aga ei tõusnud muud kui paras segadus suhtlemisel Euroopaga. 2002. aastal kehtestati Eestis jälle suveaeg. Tõdeti, et enamiku kombeid tuleb ikka järgida.
Suveaja vaimne isa on Ameerika teadlane ja mitmekülgne mõtleja Benjamin Franklin, kes tuli sellele ideele 1784. aastal, soovitades nõnda säästa küünlaid. Kuid USA ei läinud suveajale üle enne I maailmasõda. 1970. aasta naftakriisi ajal analüüsiti suveaja mõju energiatarbimisele esimest korda USA-s ja leiti, et see säästab päikeseajaga võrreldes energiat vaid ühe protsendi. Indiana osariik läks suveajale üle alles 2006. aastal. Siis uuris California ülikooli teadlane Matthew Kotchen kolleegidega hoolsalt energia kasutamist ja selle eest maksmist ning jõudis järeldusele, et see suurenes ühe protsendi, mis läks osariigile maksma üheksa miljonit dollarit. Suveaja kohaselt kulub küll vähem kodude valgustamiseks, kuid suureneb vajadus hooneid suvel jahutada ja talvel soojendada.
2007. aastal nihutati suveajapunkt kogu USA-s kolm nädalat varasemaks ja normaalajale tagasiminek üks nädal hilisemaks. Energiakasutus vähenes seepeale vaid 0,2 protsenti. Absoluutarvudes hoitakse üle riigi siiski kokku märkimisväärne kogus – päevase kokkuhoiuga saaks aasta ringi käigus hoida 100 000 kodumajapidamist.
Suveajale üleminekut reklaamivad eriti ägedalt spordimagnaadid. Golfitööstus näiteks väidab, et suveaeg toob neile aastas 400 miljonit dollarit lisatulu.
Kuid südamele ei paista suveaeg meeldivat. Stockholmi Karolinska instituudi teadlased, kes uurisid müokardiinfarkte alates 1987. aastast, leidsid, et südamerabanduste arv kasvab suveajale ülemineku järgsel nädalal viis protsenti. Nad oletavad, et see tuleb magamisharjumuste ja bioloogiliste rütmide häiretest.
Igas meie rakus tiksub justkui miniatuurne seinakell. See hoiab ennast samas rütmis ööpäeva vaheldumisega. Seega on oluline valguse ja pimeduse vaheldumine. Just see kell määrab kõik meie ainevahetusprotsessid ja paljud psüühikaga seotud protsessid. „Bioloogilisel kellal on võime kontrollida meie võimeid,” võtab kokku Müncheni Ludwig-Maximiliani ülikooli kronobioloogia professor Till Roenneberg. Tema käsitluse kohaselt määrab meie kronotüübi une keskaeg – kel see nihutatud õhtu poole, on varane, kel hommiku suunas, on hiline kronotüüp.
„Koolid peaksid sellise asjaga rohkem tegelema, et õppimine tulemuslikum oleks,” arvab Roenneberg, „näiteks talvel ei tohiks tunnid küll pimedas alata.” Kuid mida siis ikkagi teha, kui õues on pime? „Ei tohi sisevalgustuse pealt kokku hoida, muidu läheb bioloogiline kell sassi,” hoiatab ta ja juhib tähelepanu sellele, et maa- ja linnainimeste kronotüüpides on oluline erinevus. „Linnainimene viibib õues vaid paarkümmend minutit ja on valgusest eraldatum,” põhjendab ta.
Koer suveaega ei tunne
Kuidas meie kell ennast siis rütmis hoiab? Väga keeruliselt ja teisalt väga lihtsalt. See toimub üldjoontes nõnda, nagu avastas Huygens (1629–1695) seinakellade puhul. Kui kaks seinakella on samas toas, siis varem või hiljem nende pendlite käik ühtlustub. Seda nimetatakse füüsikas ostsillaatorite ehk võnkujate ühtlustumiseks ning see toimub näiteks augustiöödel aasal mängivate rohutirtsude vahel, kui nende saagimine omandab üha korrapärasema iseloomu.
Rakkude bioloogilised kellad on üsna erinevad. Mõni käib 20-tunnise, mõni 25-tunnise tsükliga. Kuid kokku sünkroniseerib selline süsteem paremini oma tööd kui juhul, mil kõik rakud töötaksid unisoonis. Tundub paradoksaalsena, kuid on tõsiasi, millele juhtis tähelepanu juba küberneetika rajaja Norbert Wiener.
Kui inimesed sulgeda pimedasse ruumi, hakkab nende bioloogiline kell valetama. On tehtud katseid, kus inimene suleti pimedusse kuueks kuuks – tema sisemine kell hakkas käima 26-tunnise perioodiga. Nii et sidet valgusega on vaja.
Eriti häirib kellakeeramine loomasõpru ja -kasvatajaid. Koer nõuab õueviimist ikka omal ajal, küsimata sellest, kuidas inimesed oma kellaosuteid liigutavad. Loomade talitamisega, aga ka looduses elavate loomadega on samuti.
Tartu ülikooli emeriitprofessor Selma Teesalu ütleb, et füsioloogiliselt on eri tüüpi inimesi – osale mõjub sisekella segilöömine väga halvasti, osale mitte. Eriti rängalt mõjub kellakeeramine lastele ja noortele meestele. Tema arvates olgu suveaeg või talveaeg, peaasi et ei nihutataks seda kaks korda aastas.
Teiselt poolt võib suveaeg aidata ennetada liiklusõnnetusi, kuna enamik inimesi sõidab päevavalguses. Ühe USA-s tehtud uuringu tulemused kinnitavad, et esimesel suveaja kuul on kuni kümme protsenti vähem mitmesuguseid liiklusõnnetusi.
Ajaloolane Mati Laur juhib ajakirjas Horisont tähelepanu, et kellakeeramine võib mõjutada ka meie ajalootunnetust. Ta toob näiteks 1989. aasta
9. märtsi meenutuse 45 aasta tagusest Tallinna pommitamisest Punaarmee poolt. Õhurünnak algas kell seitse õhtul ja 1944. aastal oli siis kottpime. Kuid 1989. aastal polnud päike veel loojunudki. Asi on sellest, et neil kahel aastal erines ajaarvestus kahe tunni võrra.
