Keskuse õed õpivad ühiselt ja üksteiselt
Kogu Baltikumi SM-i õed kohtuvad kaks korda aastas seminaril. Seal jagatakse üksteisele kogemusi ja teadmisi ning kuulatakse loenguid.
LTKH närvihaiguste keskuses asuva Sclerosis multiplex’i keskuse ülemõde Inga Zopp koondas nelja aasta eest selle spetsiifilise eriala õed Eestis, Lätis ja Leedus. MTÜ Balti Sclerosis multiplex’i õdede liit registreeriti ametlikult 2007.
„Esimesed kaks aastat kogunesime koolitustele. Et huvi kokkusaamiste ja kogemuste vahetamise vastu oli suur ning teemasid palju, tegime ühingu ametlikuks. SM ja tema eriala on väga spetsiifiline ja õdesid sel alal vähe – meil polegi eriti kusagilt õppida ja ühine õppimine on üks ühinemise eesmärk. Ehkki ühing registreeriti Eestis, on see juba algusest peale kogu Baltikumi SM-i õdede tarbeks mõeldud sihipärane ühing,” ütleb ta. Huvilisi lisandub aina – kui esimesel korral oli koos üheksa SM-i õde kolmest riigist, siis septembris oli neid üle 30.
Muutunud meditsiin
Eelkõige keskendubki ühing ühisele ja üksteiselt õppimisele. Koolitusi ja kokkusaamisi korraldatakse kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Rotatsiooni korras jõuab see kõikidesse riikidesse. „Infot ja uusi teadmisi on isegi meie erialal küll, aga see on enamjaolt inglise keeles. Õed pole jällegi selles keeles väga head – meie seminaride töökeel on vene keel ning see on enamikule suupärasem,” toob Zopp välja ühe seminaride kasuteguri.
„Pingutame ka selle nimel, et ühtlustada kolme riigi taset. Nõukogude ajast on jäänud suhtumine, et õde on vaid arsti korralduste täitja, kes ei peagi midagi ise tegema ja teadma, järelikult ka mõtlema ja otsustama. Eestis hakkas see asi kõige varem n-ö üles sulama. Praegu on seis ka Lätis-Leedus tublisti parem kui mõne aasta eest. Tulenevalt õdedele esitatud ootustest oli erinev ka nende erialane teadlikkus ning töövalmidus,” kirjeldab ta mitmesugust stardiplatvormi ühingu liikmete vahel. „Kui sa ei tohi ja ei saa ise midagi teha, on arusaadavalt ka huvi lisateadmiste ja enese-täiendamise vastu väiksem. Meditsiin on aga muutunud ja pigem on see nüüd meeskonnatöö, kus õel on arsti kõrval oma roll. Eestis ongi vähemalt SM-i keskuses meeskonnatöö esmatähtsaks seatud ja miks mitte seda kogemust lõunanaabritega jagada,” põhjendab ülemõde seminaride vajadust.
Kui algul tulid õed pigem ettekandeid kuulama, siis nüüdseks on ühinguliikmetel mitmeaastane järjekord, kes millal ja millest ettekande teeb – õdede endi huvi teadmiste omandamise ja jagamise vastu on oluliselt kasvanud. „Teadmised omakorda tõstavad pädevust igapäevatöös ja see jällegi õdede enesekindlust ja tegutsemistahet,” on Inga ühingu töö viljadega rahul. Õdede suurem tarkus ja tegutsemisvalmidus teeb lihtsamaks ka arstide ja muu haiglapersonali töö. Suurim võitja on aga patsient, kelle ümber on nüüd professionaalne meeskond, mitte lihtsalt arst ja tema käsutäitjad.
Ehkki teadmisi ja spetsialiste on ka Baltikumis piisavalt ja läänest pole lektoreid veel olnud vaja importida, on tal huvi ka sellesarnaste globaalsete kohtumiste vastu. Aasta eest Ameerikas kohtusid küll USA, Kanada ja Euroopa riikide SM-i õed, kuid masu tingimustes järge ei tulnud. „Ameerikas on õed nagu „väikesed arstid”. Nad võivad kirjutada retsepte ja on palju iseseisvamad kui Euroopa ametikaaslased,” toob Inga näite kogemusest, millest tahaks rohkem kuulda, sest suund sinnapoole on ka siin. „Mõtteid ja huvi meil on, aga ka palju pidureid, sh keeleprobleem. Keeleoskuseta ei saa ju rahvusvahelisemaks minna, Euroopassegi on raske inglise keele oskuseta pääseda. Aga meie õed õpivad seda usinalt ja see on üks äärmiselt meeldiv kamp,” kiidab ta.
