King Diamond - vaimustav vokaal ning naeruväärne satanismisõu

Päev enne Metallica kontserti Tallinnas astus Londoni klubis lavale mees, keda tollesama Metallica tekkimises otseseks ”süüdlaseks“ pidada võib.

Värskelt 50. juubelit tähistanud King Diamond, kodanikunimega Kim Bendix Petersen, laulis kunagi ansamblis Mercyful Fate, mille mõju heavy metal muusikale oli ja on ilmselt tänagi mõõtmatu. 80-ndate keskel Mercyful Fate’ist lahkunud ja seejärel kommertsiaalselt hiilgavat soolokarjääri alustanud Diamond on metal-muusika vastuolulisemaid mehi. Tänanegi õhtu Londoni tõenäolisemalt kõige cool'ima linnaosa Camdeni legendaarses Electric Ballroom klubis kõneleb neist vasturääkivustest häälekalt.

King Diamond on oma alice-cooperlikus teatraalsuses ning groteskini paisutatud satanistlikes seostes peaaegu naeruväärne, selles pole paraku kahtlust. No kes kurat salvestab täispika kontseptuaalplaadi, mille peategelaseks on teispoolsusest saadud korralduste mõjul lapselapsi sadistlikult mõrvav vanaema?

Firmamärgiks kujunenud paksu make-up’i taga oma süütut kodanikunägu varjav Kim Bendix Petersen ilmub tontlikult kumisevate kirikukellade saatel lavale, torkab hõbedase pistoda läbi elusuuruse imiknuku, haarab kahest butafoorsest kondist tagurpidi risti moodustava mikrofonistatiivi ning korraldab järgneva paari tunni jooksul kõigist mõeldavaist õudusfilmikli‰eedest nõretava vaatemängu, mida on surmtõsise näoga lihtsalt võimatu jälgida.

Muie suul silmad niisked

Püünel liiguvad Kingi arvukatelt sooloplaatidelt pärit tegelased ja sõu lõpuosas saabub uhkeid kitarrisoolosid üksteise võidu kütvate kitarristide vahele Vanaema isiklikult. Ja-jah, ikka toosama, kes albumitel “Them” ning “Conspiracy” verd tarretama panevaid õudusi korda saadab.

Midagi pole teha, see kõik ON erakordselt naljakas ning kuigi väidetavalt on Diamond kurikuulsa Anton LaVey ning tema Saatana kiriku pühendunud poolehoidja, on siiski miljon põhjust uskuda, et kogu too hoolikalt konstrueeritud farss teenib meelelahutuse isandat ning tõsimeelse satanismiga on sellel kõigel sama palju pistmist kui värskelt uusversioonini jõudnud filmil “The Omen”.

Teisalt on King Diamondi aastate armutusele ülihästi vastu pidanud hääleulatuse piire testiv vokaal metal-muusika isikupärasemaid ning Electric Ballroomis tõestab taanlasest veteran-metallpea taaskord, et positsioon raskemuusika väärikamate isandate nimekirjas on rohkem kui teenitud.

Tema omal ajal Ïanrit defineerinud kompositsioonid, mille kajad ulatuvad Norra black metal bändide muusikasse tänini, võivad värskel kuulamisel ju pisut vanamoodsalt kõlada, ent ega metal-muusika fännidki nostalgia suhtes immuunsed pole.

Kui King Diamond oma tihke sound’iga seti klassikalise Mercyful Fate’i “Evil” hümniga lõpetab, on nii mõnegi sõrmeotstest kaenlaaukudeni täis tätoveeritud kämblatega kuulaja silmad niisked.