Kliima sureb välja nagu loomaliigidki
Kliimamuutuste võimalike tagajärgede üle spekuleeritakse üha enam. Ka teadlasringkondades. Üks hüpotees on selline: kui maailmameri soojeneb, pole tulemuseks mitte ainult loomariigi võimalik muutumine. Maa hakkab liikuma kiiremini ja ööpäev lüheneb. Põhjuseks on, et Maa ümber oma telje pöörlemise määrab ära muude tegurite seas ka massi jaotus. Näiteks kui iluuisutaja pööreldes oma käed kehale lähendab, hakkab ta kiiremini pöörlema.
Hamburgis asuva Max Plancki meteoroloogiainstituudi teadlane Felix Landerer ja ta kolleegid modelleerisid ennustatavaid muutusi maailmamere vete jaotuses, kui aastaks 2100 suureneb süsihappegaasi kogus atmosfääris 2000 aastaga võrreldes kaks korda. Ookeanide temperatuur tõuseb ja vee tiheduse ning ringlemise muutuse tagajärjel koguneb enam veemassi suurematele laiuskraadidele. Siis paikneb veemass Maa teljele lähemal ja sestap Maa pöörlemine kiireneb. Käekellalt seda just ei märka, sest aastaks 2200 lüheneb ööpäev 0,12 millisekundit. Kuid see on võrreldav tõusulainete süsteemi mõjuga, mis aeglustab saja aastaga Maa pöörlemist 0,23 millisekundit.
Sulaveega määritud liustikud
Edinburghi ülikooli teadlane Andrew Shepherd ja University Colledge Londoni teadlane Duncan Wingham uurisid viimaseid andmeid Gröönimaa ja Antarktika jääkilbi kohta. Nad järeldavad, et jää sulamine tõstab merepinda aastas 0,35 millimeetrit, kuid see tõuseb tegelikult kolm millimeetrit.
Sealsete jääliustike sulamine põhjustab vaid 12 protsenti globaalsest merepinna tõusust. Ülejäänud 88 protsenti langeb vee soojenemisest tingitud paisumise ning mujal asuvate sulavate jääliustike kraesse. Jääliustikud ei kaota enamikku oma massist mitte sulamise läbi. Nad lihtsalt voolavad merre kiiremini, kui lumi neid taastada suudab. Kui kogu nabamaade jää sulaks, tõuseks vesi meredes 70 meetri võrra.
Antarktika on Gröönimaast palju külmem, nii et sulaveed ei ole peamine põhjus, miks liustikud merre liuglevad. Suhteliselt väikesed merevee temperatuuri muudatused võivad anda erakordselt suure efekti. On pandud ette, et kliimamuutuse asemel tuleks kõnelda hoopis kliimavahetusest. Järgmise saja aastaga on kadumas pool Maa kliimaerinevustest. Külmem kliima asendub soojemaga. Kilimandjarolt kaob jää, Amazonases tekib uus kliima. Loomaliigid, kes sellega ei kohane, peavad lahkuma. Kes aga ei migreeru, see hukkub. Nõnda juhtub Wisconsini ülikooli ilmateadlase John Williamsi rehkenduste kohaselt.
Washingtoni osariigi talumehed kiruvad kliimamuutust juba praegu. Nimelt peatub nende põldudel üha enam lumehanesid, kes söövad ära iga rohelise lible. Viimase kümne aastaga on nende lindude arvukus kahekordistunud. Lumehaned pesitsevad Siberi kirderanniku lähedal Wrangeli saarel. Selleks aga peab seal lumi sulama. Vanasti juhtus seda vaid kord nelja aasta jooksul, nüüd aga igal aastal.
Õppigem neandertallaselt
Inimene pole kogu aeg kliimat mõjutanud, kuid ometi on see kõikunud. Arvatakse, et neandertallase suretas välja mitte ainult nüüdisinimese saabumine Euroopasse, vaid ka kliima külmenemine.
Kui viimast jääaega poleks saabunud, istuksid arvutite taga meie asemel võib-olla neandertallased, kes elasid Euroopas umbes 300 000 aastat ja siis kadusid maamunalt vähem kui 20 000 aastaga. Londoni loodusajaloo muuseumi paleontoloogia-
osakonna professor Chris Stringer on inimese põlvnemist uurinud üle 30 aasta. Püüdes muu hulgas mõista, miks neandertallased ikkagi välja surid.
“Juhuslikud sündmused on väga tähtsad,” võtab Stringer kokku. “Kui läheksime pool miljonit aastat tagasi ja muudaksime väheke Euroopa ning Aafrika kliimat, oleks areng kulgenud võib-olla hoopis teisiti ja neandertallased arenenud kogu Euroopas. Ja hoopis nüüdisinimesed välja surnud. Nii see evolutsioon töötab. Miski pole enesestmõistetav.”
Teadlased sidusid Gröönimaa jääkilbist saadud puursüdamike põhjal taastatud Gröönimaa ilmastiku muu Euroopa ilmastikuga. Ja nägid pilti, kus veidi soojemad ajastud vahelduvad külmematega. Mõned neist muudatustest toimusid vähem kui 25 aastaga, isendi eluea jooksul. Kui siduda temperatuuri ja selle muutuse kiiruse, saab klimaatilise stressi. Stressi tipp oli just siis, kui neandertallased välja surid. Nõnda saab järeldada, et neandertallased elasid korduvalt üle suuri kliimamuutusi, mil nad surid välja küll Inglismaal ja Poolas, kuid mitte Hispaanias. Kui ilmastik paranes, laienes nende ala uuesti.
Kuid nüüdne globaalne soojenemine on ebaharilik sündmus inimkonna elus, sest esimest korda saab seda jälgida kogu teaduse raskekahurväega. Arvutid arendati välja ju suuresti ilma ennustamiseks.
Nüüd on ka poliitikud hakanud teadlaste tööd aktsepteerima. Rahvusvahelist kliimamuutuste paneeli ei nimetata enam kõikjal alarmistide kambaks. Kuid poliitika on poliitika ja ühistöö ei ole veel kuigi tõhus.
Kuid näiteks seda, kas Golfi hoovus Atlandil oma voolamise peatab, ei osata tõsikindlalt ennustada. Mittelineaarsete nähtuste puhul mõjutavad algtingimuste väikesed kõikumised lõpptulemust väga oluliselt.
Üks on kindel. Kliima muutub. Ja ka inimene peab muutuma koos sellega, kui tahab ellu jääda. Nii et on parem varakult mõtelda, kuidas muutunud maailmas edasi elada.
