Kodusea värvis laiguliseks inimese ilumeel

Hiljuti tõestati, et nende nahavärvuse on tinginud ee­l­kõige järjekindel selektsioon. Sellega on inimene tegelnud juba vähemalt 5000 aastat. Koer aga otsib inimese näost emotsioone, keskendudes paremale näopoolele.

 Koer võib küll olla inimese parim sõber, kuid vaid siis, kui teda ausalt koheldakse. Kui ta märkab, et võrreldes teiste koertega suhtutakse temasse kehvemini, siis avaldab ta kiiresti oma rahulolematust. Siiani on sellist tähelepanuvõimet täheldatud vaid primaatidel. Viini ülikooli teadlane Frederike Range ja tema töörühm võttis asja kätte ja palus 43 treenitud koeral ulatada oma käpp erinevates olukordades. Loomad tegid seda heal meelel, sõltumata sellest, kas nad said meelehead või mitte. Kuid koerte entusiasm hääbus kiiresti, kui nad nägid, et teine temasugune saab oma liigutuse eest toitu, tema aga mitte. Siis pakkusid nad oma käppa kolm korda vähem kui muudel juhtudel.

Ebaõiglaselt koheldud koerad ilmutasid ka stressi märke, nagu enda limpsimine või sügamine. „Nad olid tõeliselt õnnetud,” ütles Range. Tema arvates seletab see ka, miks mõned koerad kadestavad perekonda ilmunud beebit. Range oletab, et selline õiglustunne arenes koertel juba enne kodustamist ja tema töörühm püüab nüüd avastada kadedust ka huntidel.

Koera pilk on vasakpoolne

Kui te kohtate tundmatut inimest, siis heidate pilgu talle näkku. Ja ehkki te seda ise ei taju, kaldub pilk eelistatult vasakule. Ka teie lemmikkoer võib näha teie näost, kas olete kurb või lõbus. Ja nüüd on selgunud, et koer vaatab teie nägu umbes samamoodi nagu teie vaatate inimeste nägusid.

Inimene alustab tema jaoks uue näo uurimist partneri pare­mast näopoolest, kuhu ta heidab esimese pilgu. Ja uurib seda kauem kui näo teist poolt. Keegi pole aga siiani suutnud selle ebasümmeetria põhjust seletada. Sest see ilmneb vaid inimnägude, mitte aga teiste objektide puhul. Ühe seletusena on näiteks pakutud välja, et inimese näo parem pool väljendab selgemini emotsionaalset seisundit.

Loomade puhul polnud seda täheldatud. Siiski on Ühendkuningriigi Lincolni ülikooli teadlane Kun Guo ja tema kolleegid äsja ajakirjas Animal Cognition kinnitanud, et lemmikkoerad käituvad samamoodi. Teadlased näitasid seitsmeteistkümnele koerale inimese, koera ja ahvi nägusid ning filmisid koerte silmade ja pea liikumist. Nad leidsid, et loomad eelistasid heita inimese ja vaid inimese näo puhul pilgu vasakule. Guo oletab, et olles inimesega koos elanud tuhandeid põlvkondi, on koerad õppinud otsima emotsioone sealt, kus neid enam väljendub. Ning inimese puhul on väljendusrikkam just näo parem pool.

Kui koertele näidati pea peale pööratud inimnägusid, vaatasid nad ikkagi eelistatult vasakule, kusjuures inimesed sel puhul eelistuse kaotasid. Oletatakse, et evolutsiooni käigus on koera aju parem poolkera, mis töötleb infot vasakpoolsest vaateväljast, kohastunud inimese emotsioone paremini lugema kui vasak. Guo kinnitab, et tema uute tulemuste kohaselt kaldub koer vihase näo puhul pilgu hoidma näo vasakul poolel kauem kui neutraalse või rõõmsa näo puhul.

Kuid olgu nende emotsioonidega kuidas on, miks koduloomade karv on teist värvi kui nende metsas elavatel sugulastel? Kodusiga ei ole mitte hallikaspruun, vaid pigem roosakarva või mustalaiguline, koer aga võib olla üsna värvikirev, võrreldes oma sugulaste hundi ja šaakaliga, metskass aga pole kunagi nii kirju-mirju, nagu võib olla kodukass. Koduloomade eri tõud võivad olla väga erinevat värvi, kui metsloomad on liigi sees ikka sama värvi karvkattega. Avalikult kättesaadavas teadusajakirjas PloS Genetics avaldati 16. jaanuaril sigade põhjal tehtud uuring, millest selgub, et ini­mene on muutnud koduloomade värvi, valides aktiivselt haruldasi geenimutatsioone, ja nõnda tuhandeid aastaid. See välistab erinevad seletused koduloomade värvi põhjendamiseks. Näiteks selle, et looduslik värvus kadus, kuna inimese juures kadus kaitsevärvi kasuka vajadus – umbes nii, nagu kadus silmanägemine loomadel, kes sattusid elama pimedatesse koobastesse. Teise arvamuse kohaselt käis karvkatte värvi muutumine käsikäes selektsiooniga näiteks käitumise ja produktiivsuse põhjal.

Suunatud valik on kiire

Uppsala ülikooli teadlane Leif Andersson, kes seda uuringut juhtis, on nüüdsest kindel, et inimene on loomi valinud ka ainult nende huvitava värvuse järgi. Teadlased uurisid ühte nahavärvi reguleerivat võtmegeeni MC1R nii Euroopa kui ka Aasia mets- ja koduloomadel. Kuigi metsseal oli selles geenis DNA järjestuse erinevusi, ei mõjutanud need geeni toodetava ja nahavärvi andva valgu toimimist, ja nõnda jäi loom ikka kaitsevärvi, sest seda muutva mutatsiooniga geeni selekteerib looduslik valik välja. Kodusea nahavärvi aga mõjutasid peaaegu kõik selle geeni DNA muutused.

Sealjuures oli mõnel koduseal selles geenis kolm järjestikust nahavärvi muutvat mutatsiooni, mis osutab, et värvi järgi valis inimene sigu juba ammusest ajast. Mesopotaamlased kirjeldasid juba 5000 aasta eest eri värvi koduloomi ning nõnda võivad näiteks valge-mustakirjud koduloomad olla pärit juba noist või vanematestki aegadest.

Kuid miks tahtsid varajased põllumehed oma karja nahavärvi muuta? Ühe põhjusena arvatakse, et nõnda võis loomi looduses paremini üles leida. Teisalt võis see osutada ka karja kvaliteedile, kuna see looduslikust nõnda erines. Ja kolmandaks võis olla, et ka tollased põllumehed olid võlutud oma loomakarja värvi ilust.

Charles Darwin pidas koduloomade uurimist oluliseks, et mõista evolutsiooni. Üks Darwini teooria vastane argument oli ja on senini, et juhuslike mutatsioonide läbi on võimatu luua näiteks nii keerulist struktuuri nagu silm. Anderssoni uurimistöö näitab, kui kiiresti võib geeni toodetud valk muutuda, kui valik on tugev, ning kuidas inimene lõi mustalaigulise kodusea, valides järjestikuseid juhuslikke mutatsioone.

Mis aga silma puutub, siis on sellegi organi puhul tulnud teadlastele ette üllatusi. Nimelt on kilomeetri sügavusel meres elaval teleskoopkalalisel trummelsilmal koguni neli silma. Üks paar vaatab üles, teine alla. Ülalt tungib läbi selge vee päikesevalgust ka nii sügavale. Alt aga annavad valgust olendid, kes kiirgavad seda bioluminestsentsiga. Tegelikult on trummelsilmal siiski kaks silma, ent mõlemad on jagatud kahte ossa. Allapoole vaatav osa kasutab valguse koondamiseks mitte läätse, nagu selgroogsete silmad ja tema enda üles vaatavad silmad, vaid hoopis tuhandetest peegeldavatest kristallidest ehitatud suurt nõguspeeglit. Nõnda on poolemeetrine trummelsilm enda jaoks ammu enne astronoome ehitanud nõguspeegliga teleskoobi.

Kuid ühes asjas on inimene siiski loomadest ees. Nimelt on tuberkuloosi puhul inimene olnud kindel, et sai selle haiguse nakatunud lehma piimast. Kuid äsja õnnestus analüüsida 9000 aasta vanuseid Vahemere ranniku äärsest Iisraeli külast pärit inimluid. Tulemused viitavad sellele, et tuberkuloosi käes vaeveldi juba siis ning järelikult said lehmad selle haiguse hoopis inimeselt.