Kõigile tuntud lauljatar Niki, mis on su pärisnimi?
Hiljuti vaatasin ühest väljaandest leheküljepikkust fotoreportaaži lavakunstikateedri 50. sünnipäevast. Rõõmustasin – vägev, et olulisi sündmusi ka kajastatakse suurelt. See hea tunne olulist märkavast ajakirjandusest ei kestnud kaua. Samas väljaandes kajastati kolmel leheküljel kellegi Niki kontserdireisi Kärde kultuurimajja.
Või kas mäletate Bedwettersit, kes tõi Eestisse ühe muusikaauhinna? Poiste kolossaalset edu võrreldi olümpiavõiduga ning soovitati neid kõvasti premeerida. Keskerakonna noored nõudsid kultuuriministrilt poistele auhinda. Pärnu linnapea käiski linnakassast poolsada tuhat krooni välja.
Mõni hetk hiljem ütlesid need poisid teleajakirjanikule, et see on “kuradi f...ing” riik, kes sellised staarid nagu nemad end teenima kutsub, laskmata artistidel areneda ja loominguga tegeleda! Nii ütlesidki – nad on nüüd tähtsad ja neid riik ei huvita.
Kahjuks lasevad ajakirjandusväljaanded karisma puuduse all kannatavatel “tegijatel” iseendist üle sõita. Paljudel, mis või kes on olnud terve sajandi Eesti kultuuri lipulaevadeks, puudub aga praegu raha ja matslikkus end leheveergudele osta.
Kultuur kannatab
Mõne kriitiku arvates on pressikajastus vaid eduka selgitustöö tulemus. Jah, mõnikord teebki ajakirjandus ise Nikide eest töö ära ning Grammy võitjad, Kaljusted, Pärdid, Tormised, Mäed ja “lavakad” peavad kriitiku arvates oma reklaamimise hoolikamalt läbi mõtlema.
Mul ei ole mingit põhjust lavakunstikateedri eest seista. Aga ma olen sisemiselt veendunud, et “lavakas” on õige asi. Selles on sisu, see on Eestile oluline ja tähendusrikas. Minu jaoks eksisteerivad Eestis õiged ja valed asjad, nii on mind õpetatud. Ometi tahetakse meid üha enam võõrutada õigetest asjadest, meile antakse ette proportsioonid ja meie huvipiirid. Igatahes ei peaks ajakirjandus laskma endale müüa artiste, kelle pärisnimegi meist keegi ei tea.
