Kolm kanget Haapsalust lõid kopsuvähi ees ukse kinni
Kolme-nelja aasta eest jättis kolm minu toonast kolleegi suitsetamise maha. Kes enne võitles õiguse eest soojas ruumis suitsu teha, oli järgmisel hetkel tulihingeline suitsuvastane. Nii võimsat abijõudu oli mittesuitsetajate leerile juba hädasti tarvis. Peade kohal hõljuvat närvilisust oleks võinud noaga lõigata, aga see eest oli õhk palju puhtam. Vähemusse jäänud suitsetajad puksiti tööruumidest välja külma koridori oma nikotiinitoru imema.
Uurisin, kuidas on kolmel kunagisel võitluskaaslasel suhe suitsetamisega praegu ja kas saab rääkida edulugudest või tuleb tunnistada läbikukkumist.
Toomase lugu
Lääne Elu reklaamitoimetaja Toomas Tael – suitsetajastaaÏi 15 aastat
Suitsetasin umbes paki päevas. Tänavu jaanuarist pole enam ühtegi suitsu ette pannud. Aasta algus oli hea aeg maha jätmiseks. Olin enda jaoks asja selgeks mõelnud ja piisavalt suitsetanud, ma ei tahtnud nii jätkata.
Püüdsin ka kümne aasta eest maha jätta. See oli pingeline aeg, kõige hullem. Teisel korral, kolme aasta eest, polnud enam nii raske. Kui sain teada, et ka Lehte ja Andrus enam ei suitseta, oli sellest suur abi. Tekkis kambavaim, ja ma ei olnud üksinda.
Päris lahti ma tossutamisest toona ei saanud – kui koosistumine või napsutamine oli, sai ikka mõni suits tehtud. Aga muidu pidasin vapralt vastu.
Enne 1. jaanuari tõmbasin poolteist pakki päevas, et vastu hakkaks. Oli piisavalt vastik küll!
Siis võtsin nätsud appi, need on tugeva toimega. Aga ka nendega tuleb ettevaatlikult ümber käia, et mitte uuesti sõltuvusse sattuda. Kui sõbrad pärast väikest õlut suitsu ette panid, toppisin mina nätsu põske. Nüüd pole ammu enam nätsu vaja.
Mind aitas sportimine, käisin jooksmas. Paar nädalat pärast mahajätmist hakkasin metsas lõhnu tundma, meelde tuli lapsepõlv.
Kui suitsu ei tee, jääb väga palju aega üle. Oluline on ka psühholoogiline efekt – sa pole sellest pulgast sõltuv. Ja hommikul ärgates pole mu esimene mõte enam see, et saaks suitsu. Ja kui need jälle otsas on, pole vaja läbi tuisu ja tormi neile poodi järele joosta.
Lehte lugu
Lääne Elu toimetaja Lehte Ilves – suitsetajastaaÏi üle 25 aasta
Ma pole kolm aastat suitsetanud. Proovisin ühe korra varem ka maha jätta. Tervelt aasta aega ei suitsetanud ja siis panin sigareti taas ette. Õnnest, sest nii hea oli olla! Tavaliselt hakatakse siis uuesti suitsetama, kui on halb olla. Mina mõtlesin, et panen veel kirsi vahukooretordile otsa! Siis alustasin uuesti, kuigi kodus püüdsin seda esiotsa varjata.
Arvan, et iga suitsetaja tahab suitsetamise maha jätta, sest sa oled ju sõltlane. Kui bussiga Tallinna sõitsin, oli kohale jõudes esimene mõte: Leiaks nüüd ruttu kohviku, kus võiksin suitsu ette panna. Kogu su elu käib selle järgi ja see ajab närvi. Ma tegin samal ajal sporti ka ja rahustasin end sellega, et teen ka midagi tervise heaks. Aga ega ma kiiresti joosta ei saanud.
Mahajätmine on iga inimese isiklik võitlus ja loota saad vaid endale. Igaüks võitleb omamoodi. Mulle näib, et mõelda võid, aga ikka paned suitsu ette. Mul tekkis mõtlemise asemel hoopis sisemine tunne, et nüüd tahan maha jätta ja jätan ka. Ma ei öelnud kellelegi, et seda plaanin. Tegin kodus viimase suitsu (toonane poolik pakk on mul siiani seal, kuhu ma ta kolm aastat tagasi panin) ja sõitsin mehega kolmeks päevaks Hiiumaale jalgrattamatkale. Mees märkas alles kolmandal päeval, et ma ei suitseta.
Mahajätmine oli raske. Sa pead olema kõigeks valmis, aga tegelikult pole. Räägitakse, et pärast loobumist tervis paraneb, jume läheb ilusamaks ja hakkad taas lõhnu tundma. Minul oli tervis ikka kuude kaupa kehva. Melanhoolia ja jõuetus tulid peale, närvilisusest närisin kõrvitsaseemneid.
Suitsuhimu läks ruttu üle, aga rahutus jäi ikka sisse. Tegin endale selgeks, et olen sõltlane ja ma ei tohi võtta ühtegi sigaretti. Enne suitsetasin üle paki päevas ja suitsetamisele kulus 600–700 kr kuus. Kui mõnest kioskist mööda jalutasin, kujutasin ette neid suitsumägesid, mis olid vahepeal suitsetamata jäänud – lugesin kokku pakid ja sigaretid. See innustas jätkama.
Veel aasta pärast loobumist tundus mulle, et päikeseloojangut, head sööki vm ei saa nautida sigaretita. Siis mõtlesin, et sajad tuhanded inimesed ometi suudavad seda. Nüüd seda tunnet enam pole.
Asendasin suitsetamise tervislike eluviisidega. Tegin sporti paar korda nädalas – käisin aeroobikas, vesiaeroobikas ja orienteerumas.
Andruse lugu
Postimehe majandustoimetuse juhataja Andrus Karnau – suitsetajastaaÏi üle 15 aasta
Viimati tegin kolm sigaretti kuu aega tagasi ühisel napsitamisel vanade sõpradega. Regulaarne suitsetaja olin neli aastat tagasi. Suitsetama hakkasin 19-aastaselt. Esimesed kümme aastat olin tagasihoidlik tossaja – paar-kolm pakki nädalas.
Tõsiseks tegijaks sain seitsme aasta eest, kui liitusin ajakirjanike perega. Olin suitsetamise just maha jätnud ja suutsin vastu pidada neli kuud. Siis paisus maht kiiresti kahe pakini päevas. Kui oleksin osanud koguseid mõistlikus mahus hoida, tossaksin ilmselt edasi. Suitsetamine võtab palju aega – ühele pakile kulub umbes 200 minutit ehk rohkem kui kolm tundi päevast. Nii suur kogus nikotiini polnud maitsev, meeldiv ega ergutav. Konid haisevad rõvedalt, see segab mittesuitsetajatega ühist seltskonnaelu ja beebidega peres on see eriti suur probleem.
Olen teinud mitmeid katseid maha jätta, aga need ebaõnnestusid. Üks karmim mälestus ühest mahajätmiskatsest: nikotiininäljas ajurakkudel on komme hakata saatma kehale libateateid – peavalu, nõrkus jms. Mina hakkasin lämbuma. Kui teoreetiliselt tähendab mittesuitsetamine hapnikukoguse kasvu veres ja kopsudele lahedamaid hingetõmbeid, siis mina tundsin äkki, et ma ei saa enam hingata.
Praeguse loobumisperioodi eel oli mul paar tõsisemat katset, mis kestsid vähemalt kolm päeva. Pärast ebaõnnestumisi ma enam väga ei püüdnud, sest mahajätmine on organismile üsna koormav ja raske. Aga siis tabas mind õnneks toidumürgitus. Lebasin paar päeva palavikuga voodis, ei söönud, ei joonud, ei suitsetanud. Kõht sai korda, palavik läks üle, aga suitsetama ma ka ei hakanud. Nii siiani. See oli üllatavalt kerge.
Plaastreid ega nikotiininätsu ma ei kasutanud. Muidugi kaasnes mahajätmisega närvilisus ja vahel oli ikka tappev soov sigaretti saada. Üheks heaks nõksuks oli sidrun. Armastan nagunii sidrunit süüa, kuid suitsetamisest loobumisel oli see väga hea abivahend.
Sportimine aitab loobuda
•• Austria teadlased soovitavad nikotiininätsude ja -plaastrite kasutamisega samaaegselt teha ka sporti.
•• Nad tuginevad uuringu tulemustele, milles osales 68 vabatahtlikku Otto Wangeri ja Lainzi haiglatest.
•• Pooled tegid suitsetamisest loobudes regulaarselt trenni, teised mitte. 80% sportijatest oli kolme kuu pärast suitsuorjusest prii, mittesportijatest oli suitsetamisest vabanenuid 52%.
•• Uurijad avastasid, et need, kes siiski suitsust päriselt loobuda ei suutnud, suitsetasid vähem, võrreldes nendega, kes ei sportinud ja hakkasid taas täie auruga tossama.
•• Medical News Today toimetaja Christian Nordqvist meenutab, et tõmbas viimase sigareti 20. mail 2006.
•• Mahajätmisest alates teeb ta viis päeva nädalas trenni. Ta tunnistab oma hämmastust selle üle, kuidas vahepeal on muutunud tema pulss – kui viimasel suitsetamise päeval oli see 78, siis kuus nädalat hiljem juba 59.
•• Vähem oluline pole seegi, et sportimine aitas kehakaalu kontrolli all hoida.
•• Nordqvist leiab, et sõnapaar “maha jätma” tuleks asendada sõnaga “loobuma”. Viimane viitab positiivsele mõtlemisele ja viib suuremale edule.
