Päästis tuberkuloosihaiged

Dr Waksman tunnistas hiljem: “See leping oli minu töö jaoks kõige tähtsam. Ilma selleta oleks enamik, kui mitte kõik nendest antibiootikumidest, mis me avastasime, jäänud ainult paberile.” Põhjus oli selles, et tol ajal ei tahtnud ülikoolide teadurid teha koostööd riigi või erafirmadega. Väärtustati nn puhast teadust, millel ei pidanudki olema rakenduslikku väärtust. Seetõttu oli Rutgersi Ülikoolis töötava professor Selman Waksmani ja Merck & Co vaheline leping ebatavaline. Selle tulemus samuti, sest dr Selman Waksmani ja tema kolleeg Albert Schatzi poolt 1943. a avastatud streptomütsiin osutus tõhusaks antibiootikumiks, mis päästis miljonite

tuberkuloosihaigete elu.

Streptomütsiini avastamisloo üksikasjad on põnevad. Nimelt märkas üks New Jersey osariigi farmer, et tema farmi kanad haigestusid kummaliselt. Arvates, et haiguse põhjustajaks oli õuetolm, saatis ta haigestunud linnud mikrobioloog Selman Waksmanile uurimiseks.

Dr Waksman leidis, et haiguse põhjustaja oli kindlat tüüpi seen (Streptomyces griseus) ja selle seene omadusi uurides märkas ta, et see seen takistas tuberkuloositekitaja (Mycobacterium tuberculosis) paljunemist. Ta leidis, et need seened produtseerisid ühte kindlat tüüpi ainet – streptomütsiini. Koostöös ravimfirmaga Merck töötas dr Selman Waksman välja streptomütsiini tööstusliku tootmisprotsessi. Uus tuberkuloosiravim oli sündinud. Streptomütsiini kasutuselevõtu järgselt langes suremus tuberkuloosi 10 aastaga (1945-1955) USA-s 4 korda. Mõned aastad hiljem (1952) pälvis dr Waksman streptomütsiini avastamise eest Nobeli meditsiinipreemia.

Streptomütsiini tootmine ei olnud mitte ainult tehniliselt keerukas, vaja oli ka suuri tootmisvõimsusi. Seeni kasvatati käärimisprotsessi abil ja kindlat temperatuuri hoides suurtes tünnides. Niinimetatud seenepuljongist oli vaja seejärel eraldada vajalik aine ja see kuivatada, et saada pulber, mis lahustati vahetult enne ravimi süstimist. Kogu tootmine pidi toimuma väga puhastes tingimustes.

Lisaks Merckile püüdis streptomütsiini toota veel 10 firmat, paraku polnud mitte kõik neist edukad.

Kasu kogu ühiskonnale

Kuigi Merckil oli tähtis roll streptomütsiini avastamises ja tootmisprotsesside väljatöötamisel ning lepingust ja patentidest tulenevad juriidilised õigused, võinuks ettevõte olla 40ndatel aastatel ainuke streptomütsiini turustav ravimfirma. Nii siiski ei läinud.

Selman Waksman mõistis, et selle hiigeluurimistöö tulemused ja nendega seotud õigused olid üle läinud ühele erafirmale ja see võis neid kasutada ainult oma ärieesmärkide saavutamiseks. Ta palus George W. Mercki, kes sel ajal juhtis firmat, katkestada leping. Lähemaid eesmärke silmas pidades oleks Mercki juht võinud keelduda, kuid mõistes selle avastuse tähtsust, andis ta kõik õigused üle Rutgersi Ülikoolile. Seejärel võisid

streptomütsiini toota kõik soovijad.

Arvatakse, et Merck pidas tähtsaks suhete hoidmist teiste ülikoolide uurimislaboritega ja keeldumine oleks neid ohustanud. Vaatamata sellele, et Merckil ei olnud ainuõigust streptomütsiinile, osutus uue antibiootikumi tootmine kasumlikuks ja selle otsusega rajati tugev alus suhetele akadeemiliste uurimislaboritega.