Kriminoloog ja kasvatusteadlane professor Jens Weidner loetleb ajakirjas sotsiaalpsühholoogi Erich Frommi kuut laadi agressioonivorme ja annab nõu, kuidas nendega toime tulla.

Kontrollimatu agressiivsus

Väljendub spontaanselt. See on nagu plahvatus, mis lülitab mõistuse välja ja paneb tegema asju, mida hiljem kahetseme. Sedasorti agressiivsus toob endaga kaasa palju katastroofe nii tööl kui ka suhetes. Taolise agressiivsuse kontrollimiseks tuleb terapeudi juurest abi otsida.

Pettumusest tingitud agressioon

Tuleneb sellest, et soovitakse saavutada enamat kui ollakse suuteline. Ta madaldab teiste tegemisi ega salli, kui keegi edasi areneb. Kui endale lõpuks tunnistada, et unistused jäävadki kättesaamatuks ja neist loobuda, pääseb palju energiat vabaks, et seada uusi eesmärke. Kes end sellest kategooriast ära tunneb, sellele soovitab Weidner: “Kiitke ennast, märgake oma tugevaid külgi.”

Kättemaksuhimu

Kättemaksuhimu on planeeritud agressiooni vorm, mille eesmärk on juhtunut tagantjärgi muuta. Ohtlikuks muutub siis, kui hakkab valitsema teiste tunnete üle. Seda sorti inimesed elavad liialt minevikus. “Kättemaks võib olla magus, aga kättemaksuhimu röövib mõistuse,” hoiatab Weidner.

Kompenseeriv agressioon

See teenib eesmärki oma alaväärsuse tunnet vinge käitumise taha peita. Need inimesed suudavad kõikjal parajat segadust tekitada.

Enese vastu suunatud agressioon

Selle asemel, et end teiste eest kaitsta, pööravad inimesed viha iseenda vastu. Nad on suhtlemises pelglikud, väldivad vaidlusi ja maksavad selle eest kallist hinda. Sellest agressioonist omal jõul välja ei saa.

Konstruktiiv-strateegiline

Antud vorm peaks pigem arendama kui lammutama. “Konstruktiiv-agressiivsetel on head antennid. Nad märkavad kohe, kui keegi nende tooli on saagima hakanud,” kirjeldab Jens Weidner. Lisaks on neil enamasti väljakujunenud võrgustik, mis  neile kaitset pakub.