Kuidas tuli džäss Eestisse?

Ilma džässihelideta ei kujutaks Eestit ette vist keegi. Aastakümnetega on džässist saanud midagi, mis on kogu aeg justkui olemas olnud ning mille puudumine tundub sama võimatu kui nafta lõppemine. Džässmuusik Tiit Lauk uurib oma doktoritöös, kuidas džäss Eestisse jõudis.

Raadiolainetes Läänemere idakaldale jõudnud džässiseemned maandusid viljakasse pinnasesse. Äsja võõrvõimu alt vabanenud nooruke Eesti Vabariik otsis uusi suundi ka kultuurielus. Baltisaksa ja vene mõjud vajasid maharaputamist.

Toeks puhkpilli- ja sümfooniaorkestrite traditsioon ning vastukaaluks tantsulokaalide traditsiooni puudumine, asus džäss juuri ajama. „Esimene katse džässi mängida jääb Tallinnas aastasse 1918, kui hotellis Kommerz alustas tegevust tundmatu nimetu koolipoisteorkester. Samast orkestrist kasvas välja esimene professionaalne džässansambel The Murphy Band,“ määrab Lauk nullpunkti.

Eesti esimestel džässmuusikutel puudusid selged eeskujud, autoriteedid. Kuna Eestisse jõudis tollal esinema vaid käputäis muusikuid raja tagant, tuli õppida kuulmise ja tunnetuse järgi, abiks BBC tantsumuusikasaated.

„Samas arenes džäss Eestis kiiresti,“ nendib Lauk. Kuigi periood 1925 (esimene professionaalne džässorkester) kuni 1940 oli kultuurinähtuse kinnistumiseks lühike, ajas džäss juured harali: „Tegutses vähemalt 110 orkestrit kokku 750 muusikuga, kes mängisid džässilikku tantsumuusikat, mis on arvestades Eesti tollast vähest linnastumist (džäss on ennekõike linnamuusika) märkimisväärne.“

Džäss oli noorte muusika ning andis edasise suuna kätte nii mõnelegi – näiteks ooperilaulja Tiit Kuusik ja dirigent Gustav Ernesaks alustasid muusikuteed just džässi juurest. Ka polnud Eesti esimesed džässmuusikud nagu trummar Kurt Strobel või klarnetist Hans Speek professionaalid, kuigi jõudsid peagi oma tegemistes sellele tasemele.

Eesti esimene n-ö akadeemiline džässikontsert, Priit Veebeli orkestri ülesastumine toimus 3. novembril 1936 Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Meediakajastusest selgub, et publik võttis ennekõike kvaliteetset elamust pakkunud kontserdi hästi vastu, saal oli välja müüdud.

„Me võime Veebeli orkestri kontserti pidada eksamiks, siit edasi võime tarvitada väljendit „Eesti džäss“. Tundub, et eestlased tabasid džässi kui kontserdimuusika potentsiaali juba enne ameeriklasi“ hindab Lauk sündmuse kaalu. Järgmise nelja aasta jooksul toimus veel vähemalt viis sarnast „akadeemilist“ kontserti.

Samas ei jäänud džäss ainult linnamuusikaks. Oma džässorkestrid tegutsesid ka sellistes väikekohtades nagu Karksis, Sammastes, Uue-Karistes ja Pöide-Uuemõisas. „Fakt, et tavapäraseid džässipille nagu saksofone polnud alati saada, ei seganud muusikuid. Nende muusika ei pruukinud olla džäss, nagu me seda tänapäeval teame. Kuid tõik, et nad kutsusid oma orkestreid džässorkestriteks, annab aimu nende soovist sinna skenesse kuuluda,“ kirjutab Lauk ning täpsustab, et seda kommet võib käsitleda ka kui katset loobuda Saksa-stiilis tantsumuusikast.

Eesti džässi loomuliku arengu peatasid Teine maailmasõda ja okupatsioonid

Intervjuu

Tiit Lauk: paralleel biitmuusika saabumisega on täiesti kohane

Olete staažikas džässmuusik, millal tekkis teil huvi oma žanri ajaloo vastu?

Mingil määral olen ma (Eesti) džässiajaloo vastu huvi tundnud pikemat aega. Kahjuks oli noorusaegade huvi pisut passiivne, aga ajad olid siis ka teistsugused. „Kahjuks” ütlen seepärast, et läksid kaduma suurepärased võimalused paljusid asju otse algallikast küsida. Aktiivsem huvi tekkis 1990-ndate algul, kui mind valiti vastasutatud Eesti Jazziliidu aseesimeheks/tegevjuhiks ja päris aktiivseks muutus see pärast Aadu Mutsu, kes oli sõjaeelse aja üks parimaid džässpianiste, pikemat kirjutist, mis ilmus ajakirjas Kultuur ja Elu.

Oli džässi tulek 20-ndatel võrreldav biitmuusika tulekuga 60-ndatel?

Paralleel biitmuusika saabumisega on täiesti kohane. Usun, et kontrast eelnevaga oli isegi suurem, eriti kui mõelda valsi-polka-padespani ja tango või slowfoksi üpris intiimsele tantsuhoiule.

Kas doktoritööst võib saada ka raamat?

Selline plaan tõesti on, seda enam, et väitekirjast jäi välja küllaltki palju huvitavat infot, näiteks umbes CD jagu muusikat.