Kuu-uurijate reisid kinnitasid inimese teadmisi Kuust

Kuu peal käi­mi­ne po­le ümber lüka­nud ini­me­se tead­mi­si Kuust. Enim vaid­lu­si on põhjus­ta­nud vee ole­ma­so­lu. Kuu ener­giat, mis on tõusu­de-mõõna­de näol Maa peal ole­mas, ei ole aga veel kor­ra­li­kult ka­su­ta­ma ha­ka­tud.

Nel­ja ja poo­le mil­jar­di aas­ta eest pol­nud te­da ole­mas­ki. Päi­ke­se pind oli al­les hil­ju­ti moo­dus­tu­nud ja pla­nee­did pol­nud muud kui soo­ju­se, tol­mu ja su­la­laa­va vee­re­vad ke­ra­ke­sed, mi­da pom­mi­ta­sid neist pi­se­mad pla­ne­te­si­maa­lid. Maa oli vaid 50–100 mil­jo­ni aas­ta­ne, kui üks hiig­las­lik Mar­si-suu­ru­ne tae­va­ki­vi sel­le vas­tu põru­tas ja suu­re kal­ju­se tüki väl­ja pais­kas, mis siis tae­va­ki­vi tükki­de­ga koos ümber Maa tiir­le­ma jäi ja moo­dus­tas sel­le, mi­da me ni­me­ta­me Kuuks. On ka tei­si teoo­riad Kuu moo­dus­tu­mi­se koh­ta, kuid see on siis­ki val­dav.

Nüüd tea­me, et Kuu on koos­ti­se poo­lest raua­vae­sem kui Maa, ti­he­du­selt aga üsna maa­koo­re­sar­na­ne. 1969. aas­ta 20. juu­li ja 1972. aas­ta 12. det­semb­ri va­hel kuun­dus Kuu pin­na­le kaks­teist meest, et ko­gu­da sealt pin­na­se-p­roo­ve, te­ha muid vaat­lu­si ja kord põru­ta­da len­du ka gol­fi­pall. Apol­lo 11 mees­kond star­tis Kuu poo­le tä­na 40 aas­tat ta­ga­si. Neil Armst­rong ja Buzz Ald­rin as­tu­sid Kuu pin­na­le pai­gas, mi­da ni­me­ta­tak­se Ma­re Tran­quil­li­ta­tis (Ra­hu Me­ri). Te­ge­li­kult ei as­tu­nud nad Kuu pin­na­le, vaid se­da kat­va­le kos­mi­li­se tol­mu ja me­teo­rii­ti­de moo­dus­ta­tud puud­ri­tao­li­se­le re­go­lii­di­le, mi­da on seal meet­ri­te kau­pa. Nen­de jäl­jed jää­vad püsi­ma võib-ol­la kaue­maks kui püsib inim­kond, sest Kuul po­le vul­kaa­ni­list ak­tiiv­sust ega at­mosfää­ri, see­ga ka tuult ega vih­ma. Kuu hoiab ini­mest oma pin­nal kuus kor­da nõrge­mi­ni kui Maa.

Kuu ja Maa su­he­te­ga ar­ves­tab nii põllu­mees kui ka ra­vit­se­ja. Kuu on mei­le õpe­ta­nud, et ku­na­gi ta­ba­sid ka Maad me­teo­rii­did. Kuu faa­sid on ol­nud olu­li­sed ajamär­gid ning te­ma var­ja­tud ja val­gus­ta­tud poo­le va­hel olev te­rav eral­dus­joon ter­mi­naa­tor on lu­ba­nud ini­me­sel nä­ha ka sel­le tae­va­ke­ha rel­jee­fi.

Kuu­var­ju­tu­sed toi­mu­vad vaid täis­kuu ajal. Kui Kuu lä­bib Maa poolt te­ki­ta­tud koo­nu­se­ku­ju­li­se täis­var­ju ala, ei pais­ta Maa kaas­la­se­le päi­ke­se­val­gust ja nõnda ei saa se­da Kuu pind ka meie sil­ma pee­gel­da­da. En­ne täie­lik­ku var­ju­tust võib nä­ha, kui­das Maa va­ri möö­da Kuu pin­da lii­gub. Maa var­ju lä­bimõõt Kuu kau­gu­sel on Kuu lä­bimõõdust kaks ja pool kor­da suu­rem.

Ta­va­li­selt jääb Kuu ka täis­var­ju­tu­se ajal ker­ges­ti näh­ta­vaks, ol­les va­se- või apel­si­ni­kar­va ke­tas. Se­da põhjus­tab Maa at­mosfää­ris ole­va tol­mu hulk. Päi­ke­se­kii­red ha­ju­vad at­mosfää­ri osa­kes­telt ja jõua­vad ik­ka­gi Kuu pin­na­ni, kust nad ta­ga­si pee­gel­du­vad. Kui Maal at­mosfää­ri po­leks, kaoks Kuu täis­var­ju­tu­se ajaks meie vaa­teväl­jast. Ühe aas­ta jook­sul võib Maal nä­ha ku­ni kol­me täie­lik­ku kuu­var­ju­tust.

Kuu just­kui ei ta­haks ol­la Maa kaas­la­ne, sest lii­gub igal aas­tal 3,8 sen­ti­meet­rit Maast ee­ma­le. Di­no­sau­ru­sed ei saa­nud sel­li­seid päi­ke­se­var­ju­tu­si nä­ha, sest Kuu oli lii­ga suur ja kat­tis kin­ni ena­ma kui Päi­ke­se, mõne­sa­ja mil­jo­ni aas­ta pä­rast tun­dub aga Kuu ole­vat pal­ju pi­sem ega suu­da päi­ke­se­ke­tast kin­ni kat­ta.

Kuu ja Maa va­he­li­se külgetõmbe tõttu pi­ke­neb Maa päev iga sa­jan­di­ga 2,3 mil­li­se­kun­di võrra. See tun­dub ole­vat üliv­äi­ke, kuid Kuu tek­ki­mi­se ajal oli päev Maal vaid kuue tun­ni pik­ku­ne ja aas­tas oli 1200 päe­va. Et Kuu pöör­leb ümber oma tel­je, näe­me vaid te­ma üht pa­let. See ei tä­hen­da aga, et tei­ne külg saaks Päi­ke­selt vä­hem val­gust. Mil­jar­di­te aas­ta­te pä­rast Kuu ja Maa pöör­le­mi­sed lu­kus­tu­vad ning siis näeb Kuud vaid Maa ühelt poo­lelt. Siis on ta seal tae­vas ühe ko­ha peal kui nae­lu­ta­tud.

Geoloog Kuul

Ai­nus tead­la­ne, kes on Kuu peal käi­nud, on geo­loog Har­ri­son H. Sch­mitt, kel õnnes­tus see vii­ma­sel, Apol­lo 17 len­nul. Ta imet­leb siia­maa­ni pai­ka, kus vii­bis: hiig­las­lik­ku, Suu­rest Kan­jo­nist suu­re­mat mä­ge. Kuul on päi­ke ere­dam ja at­mosfää­ri puu­du­mi­ne teeb kau­gu­sed näi­li­selt lühe­maks, tae­vas aga on mus­te­mast mus­tem. Vii­mas­te mil­jar­di­te aas­ta­te jäl­jed on seal säi­li­nud pa­re­mi­ni kui Maal, kus neid si­lub ero­sioon ja inim­te­ge­vus. Me­teoo­rid ja ko­mee­did, mil­lest mõned on tol­mu­te­ra­kes­test pi­se­mad, pais­ku­vad Kuu pin­na­le kümneid ki­lo­meet­reid se­kun­di­ni ula­tu­va kii­ru­se­ga ning su­la­ta­vad se­da ja en­nast, te­ki­ta­des nõnda klaas­jaid moo­dus­ti­si re­go­lii­te. Sch­mitt neid uu­ris­ki. Ta pi­di ka oma ko­ge­mus­te­le toe­tu­des ole­ta­ma, mis on peal­mis­te ki­vitükki­de all. Kuid suu­rim oli siis­ki vi­suaal­ne ela­mus, mil­lest ta kir­ju­tab aja­kir­ja Scien­ti­fic Ame­ri­can värs­kes numb­ris. Tä­nu Sch­mit­ti ja teis­te ast­ro­nau­ti­de töö­le, mis ei ol­nud ska­fand­ri­te jäi­ku­se tõttu just ker­ge, tea­me Kuu pin­nal le­ba­va­te ki­vi­mi­te koos­tist. Seal lei­dub muu hul­gas ka rau­da, mag­nee­siu­mi ja ti­taa­ni si­sal­da­vat ti­he­dat ba­sal­ti. Kuid vett ei ole Kuult lei­tud til­ga­kest­ki. Võib-ol­la on see pei­tu­nud Kuu poo­lus­te kraat­ri­te var­ju, ar­va­vad vee-op­ti­mis­tid, kes kin­ni­ta­vad, et se­da ole­vat 2001. aas­ta märt­sis leid­nud NA­SA Lu­nar Pros­pec­tor.

Illusoorne kaaslane

Kuu suu­ru­se il­lu­sioon on küllap tun­tuim nä­ge­mi­sil­lu­sioon maa­mu­nal. Ho­ri­son­di lä­he­dal pais­tab Kuu mei­le kaks kor­da nii suur kui oma kõrgei­mas punk­tis. Ome­ti jääb Kuu ik­ka sa­ma suu­reks. Ol­les lä­bimõõdult ne­li kor­da Maast pi­sem, tiir­leb ta ümber meie ko­dup­la­nee­di kesk­mi­selt 384 400 ki­lo­meet­ri kau­gu­sel. Kui­gi kau­gus muu­tub 20 000 ki­lo­meet­rit siia- ja sin­na­poo­le, oleks sel­lest tin­gi­tud Kuu suu­ru­se muu­tust sil­ma­ga mär­ga­ta vaid siis, kui lä­hi­mat ja kau­gei­mat Kuud saaks kor­ra­ga kõrvu­ti võrrel­da.

Alek­sand­ria ast­ro­noom Klau­dios Pto­le­maios la­hen­das tei­sel sa­jan­dil Kuu il­lu­sioo­ni põhjen­du­se­ga, et kui saa­me se­da tae­va­koo­ki min­gi maa­peal­se ob­jek­ti­ga võrrel­da, tun­dub see ka suu­rem. Pto­le­maio­se spe­ku­lat­sioon on jää­nud siia­ni Kuu pa­ra­dok­si ta­va­se­le­tu­seks. Kuid see ei põhjen­da, miks il­lu­sioon on sa­ma suur ka me­rel.

New Yor­gi üli­koo­li psühho­loo­gia- ja när­vi­tea­du­se eme­riitp­ro­fes­sor Lloyd Kauf­man on prob­lee­mi­ga te­ge­le­nud üle 40 aas­ta ja vas­tu­se tões­ta­mi­seks kut­sus ap­pi oma Ca­li­for­nias IBM-i tee­nis­tu­ses töö­ta­va füüsi­kust po­ja Ja­mes Kauf­ma­ni. Mõle­mad kin­ni­ta­vad, et il­lu­sioon on põhjus­ta­tud meie ta­just, õie­ti sel­lest, kui kau­gel me ar­va­me Kuu ole­vat. Kui­das aga mõõta ta­ju­ta­vat kau­gust?

Tu­li väl­ja nu­pu­ta­da ar­vu­tis­ta­tud si­mu­laa­tor, mis lu­baks tead­las­tel mää­ra­ta, mi­da ini­me­sed mõtle­vad, kui Kuud vaa­ta­vad. Poollä­bi­paist­va­le peeg­li­le pro­jek­tee­ri­ti nii maas­ti­ku taust kui ka sel­le­le saa­de­tud kuud. Siis võttis Kauf­man see­nior kaa­sa rühma kat­sea­lu­seid ja ro­nis Long Is­lan­dil asu­va künka ti­pu­le, konrolli­des iga kat­sea­lust sa­da kor­da.

Üks ka­hest pro­jek­tee­ri­tud Kuust asus pai­gal, teist sai ni­hu­ta­da. Osa­le­jail pa­lu­ti muu­ta ni­hu­ta­ta­va Kuu suu­rus sel­li­seks, kus see oleks nei­le kaks kor­da lä­he­mal kui pai­gal olev Kuu. Ala­ti pai­gu­ta­sid osa­le­jad ho­ri­son­dilä­he­da­se Kuu poo­le tee punk­ti pal­ju kau­ge­ma­le kui kõrgel asu­va Kuu kor­ral. Amee­ri­ka tea­dus­te aka­dee­mia toi­me­tis­tes aval­da­tud ar­tik­lis kin­ni­ta­vad Kauf­ma­nid, et ho­ri­son­dilä­he­da­ne Kuu pai­gu­ta­ti 4,2 kor­da kau­ge­ma­le kui kõrgel tae­vas olev kuu.

Se­da efek­ti kut­su­tak­se Pon­zo pers­pek­tii­vi il­lu­sioo­niks. Mi­da kau­ge­mal tun­dub ole­vat joon, se­da pi­ke­maks aju sel­le hin­dab.