Lamatis võib osutuda eluohtlikuks
Lamatistest on paljud kuulnud, kui kõneks on voodihaige hooldamine. Enamik inimesi pole aga lamatist oma silmaga näinud ega kujuta ette, mis tont see selline üldse on. Kui sind lamava haigega koju saadetakse, siis ilmselt oled hämmingus, mida mustaks tõmbunud nahapinnaga teha: kreemitada, määrida rohuga, spetsiaalne plaaster peale tõmmata, pesta, või siiski mitte?
SA TÜ kliinikumi närvikliiniku intensiivraviõde ja Eesti õdede liidu liige Gerli Usberg soovitab lamatisekahtluse korral kohe pöörduda pere- või koduõe poole, kes hindab lamatise seisundit, annab nõu, kuidas haavandit õigesti hooldada, ning vajadusel suunab ka arsti juurde. “Mingil juhul ei propageeri ma iseenese tarkusest ravimist ega hooldusvõtete jäljendamist naabrinaise või tuttava pealt, sest see võib osutuda isegi eluohtlikuks.”
Kuidas tekib lamatis?
Lamatis on haavand, mis tekib pikaajalise surve korral – veresooned, mis varustavad nahka ja nahaaluseid kudesid hapniku ja toitainetega, surutakse kinni. Kui selline hapniku- ja toitainenälg kestab pikka aega, tekib naha ja nahaaluste kudede haavandumine.
Lamatised ohustavad ennekõike halvatud ning voodihaigeid inimesi, kelle üldseisund on raske, kes ei tunne liigsest survest tingitud ebamugavust või ei suuda selle vastu võidelda. Teistest enam on ohustatud eakad, väga kõhnad, vereringehäiretega ning nõrgestunud immuunsusega inimesed, samuti need, kes on suurema osa ajast ratastoolis. “Arvestades Eesti vananevat elanikkonda, kes kannatab paljude krooniliste haiguste all, nagu suhkurtõbi ning südame- ja veresoonkonnahaigused, on lamatised probleemiks nii raviasutustes kui ka kodus hooldatavate inimeste hulgas,” tõdeb Usberg. Lamatistest on enim ohustatud luised kehaosad: ristluupiirkond, kannad, tuharad, puusad, põlved, õlad, abaluud, kolju. Esimeseks vihjeks võimaliku tekkinud lamatise kohta on nahapunetus, mis ei kao poole tunni möödudes. Tõsisemate lamatiste puhul võivad haavandist näha olla isegi lihased, kõõlused ja luud.
Vältimine on võtmesõna
“Tähelepanuväärne on, et haavand võib tekkida väga kiiresti. Piltlikult öeldes nii, et õhtul tundus nahk veel terve ja hommikuks oli tekkinud sügav haavand,” kirjeldab Usberg.
Usbergi sõnul on lamatiste ravi keerukas. Olenevalt lamatiste raskusastmest peaks temaga haiglas tegelev õde, pere- või
koduõde õpetama eeskätt selgeks vältivad tegevused. Õenduse seisukohalt on patsient tervik, mitte eri haiguste kaupa laiali jaotatud pundar, ja ka lamatiste puhul tähendab see terviklikku lähenemist patsiendile, tema probleemidele, mis on haavandiga seoses (või sellest sõltumatult) tekkinud.
Haavandi ulatusest sõltub, kas selle hoolduseks piisab lihtsast kreemitamisest, sagedasest asendivahetusest või peab kasutusele võtma tõsisemad meetmed. Sinna vahele mahub veel väga palju tegevusi ning eri vahendeid, mida saab apteegist nii käsimüügist kui ka retseptiga.
Et ulatuslikud ja sügavad haavandid võivad põhjustada eluohtlike komplikatsioonide teket, võib lamatiste puhul vajalik olla ka kirurgiline ja haiglaravi.
Mustaks tõmbunud kude haavandil viitab tõsistele verevarustuse häiretele. See on nekrotiseerunud ehk elutu kude, mis tekib ulatuslike ja sügavate haavandite korral. Nekroosist enamasti kõrvalise sekkumiseta lahti ei saa. Musta koe teke ei tähenda alati veremürgistuse ohtu, ent täielikult seda välistada ei saa.
Kuidas lamatisi ära hoida?
•• Jälgi luiseid kehapiirkondi hoolikamalt.
•• Voodihaige kehaasendit peaks muutma iga paari tunni järel, tundliku ja kergesti punetama kippuva naha korral sagedamini.
•• Ratastoolis viibiva inimese asendit peaks muutma paar korda tunnis.
•• Voodis peaks inimese asendi fikseerimiseks kasutama patju ja muid abivahendeid, et luised kehaosad ei oleks üksteise vastas. Luiste kehaosade all peaks kasutama polstreid.
•• Haiget voodis pöörates ning nihutades peaks kasutama näiteks ristlina, et haiget ei vigastataks mööda voodit lohistades.
•• Voodi- ja ihupesu peab olema puhas, kuiv ja kortsudeta.
•• Kasutada ei tohi seepi, mis kuivatab liigselt nahka. Sobivad nahka niisutavad pesugeelid. Juba punetavaid piirkondi ning luiseid kehaosi EI TOHI tugevasti hõõruda ega kloppida.
•• Kuiva nahka võib niisutada apteegis müüdava nahasõbraliku lõhna- ning värvaineteta põhisalvi või kreemiga.
•• Vältima peaks asendeid, kus haige lamab oma lamatise peal.
