Lapse kõrvalt kodus töötamine nõuab rauast närve ja tööaja oskuslikku planeerimist
Minu elu
Kassipoeg kukil, laps süles usinasti artiklisse x-de ridu lisamas, teen telefoniintervjuud ja üritan samal ajal teise poole vastuseid üles kirjutada. Nii näeb välja tööpäev kodus aasta ja üheksakuuse lapsega. Nii kui emme istub arvuti taha, nõuab Kertu, et talle antaks piima, kommi, saia. Kui püksisäärest sikutamine soovitud reaktsiooni ei anna, laseb laps valla hullema kisa kui Tarzan džunglis.
Kui kõhumured on seljatatud, on uus probleem – kassipoeg ei lase rahus raamatut vaadata. Laps on kuri ja ajab kassi minema, loom tuleb aga kohe tagasi. Eraldan kraaklejad. Paar minutit hiljem laseb laps kam-raadi elutuppa tagasi. Lõpuks näikse neil ühine mäng ka klappivat.
Nii kui saan hetkeks pilgu arvutisse pöörata, on piimaklaas vaibale ümber aetud või meisterdab laps endale köögis võileiba, valab ise mahla või toidab kassi. Kõik need märgid viitavad pooletunnisele kasimis-missioonile.
Hetkeks tekib innustav vaikus – Kertu proovib kogu oma garderoobi korraga selga ajada, paar emme asja kah sekka. Ühel hetkel avastan aga, et pole ei kassi ega last. Leian mõlemad kortermaja trepikojast – plikal on talvesaapad jalas, mis viitab sellele, et ta on otsustanud üksi õue minna.
Lõpuks saabub lõunaune aeg. Võimalusel nihutan telefonikõned sellele ajale, kuigi enamasti on ametnikud siis lõunal. Allikas teatab, et ei saa kohe rääkida, ja palub hiljem tagasi helistada. Siis on aga laps ärganud ja karjub nii valjusti, et allikas teisel pool toru väljendab muret: äkki pole see kõige parem moment. Valikut pole, sest looga on juba kiire! Jooksen, telefon käes, ühest toast teise, kisa eest ära, aga see järgneb mulle jõhkra järjekindlusega kõikjale.
Nii kui kõne läbi, on laps rahunenud ja mängib rõõmsalt omaette. Süvenen taas töösse ja kui kontrollpilgu lapse suunas heidan, avastan, et Kertu on imetillukese hetkega end punase huulepulgaga täiesti kokku mäkerdanud…
Kaja elu
Arvuti võimaldab paljudel emadel/isadel naasta tööle väikeste laste kõrvalt juba siis, kui laps on vaid mõnenädalane. Mida väiksem, seda kauem magab ja laseb tööd teha. Esimesed ohumärgid ilmutasid end meie peres siis, kui pooleaastane laps vaikselt ärkas ja teisest toast minu juurde roomas. Tänasin õnne, et ma sel hetkel arvutitooliga paigal püsisin ja roomajal üle näppude ei sõitnud.
Nelja lapse ema Kaja Kaasik tunnistab, et laste sündimise tõttu pole tema tööelus siiani vahet tekkinud. Diplomeeritud näitejuhi, reisifirma turundusjuhi ning samal ajal mitme projekti eestvedajana on tal pidevalt jätkunud tegevust nii koduseinte vahel kui ka väljaspool.
“See on meeletu aja planeerimine,” tunnistab Kaasik. “Kerge see kindlasti pole.” Elu on õpetanud teda õigeaegselt asju ajama ja nii on ta saanud oma lastele sõimekohad. Iseasi on, kui hästi lapsed seal vastu peavad. Praegu kuuene Mart tõi koju peaaegu kõik haigused, mis lasteaias ringi liikusid. “Sai kolm päeva sõimes olla, jooksis jälle kaks triipu ninast suuni või jäid kõrvad haigeks,” kirjeldab ema. Aga ka haige lapse kõrvalt tuli tööd teha. “Ühe käega hoiad sinist lampi, teisega kirjutad arvutis,” kirjeldab Kaasik.
Mart on tegelikult Eesti avastamata Copperfield, kes kaotas ära vanema õe guaššvärvid. Nii osavalt, et kellelgi pole tänini õnnestunud karbitäit värve üles leida. Väiksena ilmutas ta end aeg-ajalt eri toonides – kord üleni punasena, teine kord sinisena. Vaid tema ise teab, kus värvid on, ja oma saladust hoiab ta kiivalt.
Peagi kaheseks saaval Maril oli aga pikka aega kiindumus arvuti väljalülitamise nupu vastu. Ema pani nupule kaitseks teibi peale, aga väike sõrm kratsis selle peagi maha ja jätkas oma tööd.
Kaja Kaasiku sõnul on kõige raskem osa lapse ja tööelu ühendamise juures see, et nii kui jõuad keskenduda, on lapsel kohe vaja pliiatsit teritada või tahab ta ise võileiba teha. Näiteks ükskord, kui ema oli just jõudnud oma tähtsatesse aruannetesse süveneda, seisis tema ees väike Mart, ühes käes kõrvitsaseemned, teises naaskel. Kaasik jagab kodus töötavatele vanematele nõu, et lapsed tuleb õpetada kindla reÏiimi järgi elama. Kui põnnid on kella üheksast magama pandud, hakkab tema arvuti taga tööle. Kaasik leiab, et lapsed on puhas rõõm, ja lohutab hädas olevaid vanemaid, et lastel on kalduvus kasvada.
Aivari elu
Sügisest on hommikupoolikuti oma peagi aastaseks saava poja kõrvalt tööd teinud ka Postimees Online’i ajakirjanik Aivar Õepa. Olen tabanud Aivari tema Tartu kodukontorist hetkel, kui ta parasjagu last toidab või kostab kõne taustaks nõudlik kisa, et mähkmevahetus ei või enam kauem viibida. “Ega see lihtne
ole, aga oli juba ette teada, et see jama tuleb,” ütleb Õepa. “Olin valmis selleks, et last ja tööd tuleb hakata ühendama.” Enamasti püüab Õepa oma helistamised lapse uneajale sättida. Kui poiss on ärkvel, nõuab ta endale kogu vanema tähelepanu.
