Laste raamatuarmastus algab unejutust
“Elas kord ühes perekonnas koer, kes üle kõige armastas inimeste voodis magada.”
Ei, see pole negatiivne näide koerakasvataja käsiraamatust. Lihtsalt Aidi Valliku uus lastejutt “Unekoer” algab nii.
Kuna koera voodisse ei lasta, siis läheb ta paradiisi otsima koerte jumalat, kes aitaks tal oma unistust teoks teha. Ja jumal annab loa ning koer magab edaspidi ainult inimeste voodis!
Koerad lastekirjanduses
Kõik on väga kena, ainult et minu lapsepõlves poleks selline jutt kohe kindlasti ilmuda saanud. Siin mainitakse ju paradiisi ja jumalat, pealegi ei järgi lugu üldse kasvatuslikke eesmärke! Minu lapsepõlve raamatutes ei püherdanud koerad iial inimeste voodis, vaid aitasid tuletõrjujaid, Soolavarese lapsi või olid sõbraks neljale tankistile. Ja eks lapsedki käitusid korralikumalt kui tänapäeva lastekirjanduses. Näiteks uues hitis “Leiutajateküla Lotte” (jälle koer!) ei viitsi peategelane hommikusööki iial korralikult laua taga ära süüa. Kusjuures, tegu on ülihea asja, moosiga pannkoogiga!
Ühes minuaegses raamatus, Mihhail Zoštšenko teoses “Lugusid lastele” järgnes vallatusele karm käsk kanda koledaid riideid ja ähvardus jätta ilma poole aasta taskurahast.
See ei tähenda, et vana aja lapsed pahandusi ei teinud. Või et, taevas hoidku!, tänapäeva lasteraamatud oleks viletsamad kui vanal ajal. Häid lasteraamatuid ilmus ja ilmub nii koledal nõukaajal kui ka tänapäeva turuühiskonna karmides tingimustes. Lihtsalt on muutunud aeg ja arusaamad sellest, milline lastekirjandus olema peab.
Minu lapsepõlves oli probleemiks heade raamatute defitsiit. Tänapäeval aga on mureks pigem see, kuidas head kirjandust teiste kirjukaaneliste hulgast ära tunda.
Pole mõtet tõestada, kui tähtis on raamatute õhtune ettelugemine lapse kui lugeja arengu seisukohalt. See treenib väikese inimese tähelepanu, kuid arendab ka empaatiavõimet. Lisaks toob õhtune jututund vanemat lapsele lähemale. Oma kogemustest tean, et kindlale tekstile kontsentreerumine võimaldab maandada närvipinget. Selleni välja, et haiglas lugesin podinal “Viplala lugusid”, kuni mu viieaastane tütar operatsioonijärgsest narkoosist toibus. Aitas küll. Seega: marss lastele unejuttu lugema! Ja mida varem alustate, seda parem. Kui viieaastase lapse vanemad väidavad, et nende lapsele on veel vara raamatuid ette lugeda, siis on tegemist tavalise laiskusega. Õhtuse ettelugemisega võiks alustada 2–2,5-aastaselt.
Mõistagi peaks lugemine olema eakohane. Näiteks on pisilastele üks universaalsemaid raamatuid Heljo Männi “Karu-
aabits”. Uuematest raamatutest soovitaks Meisi-sarja (Lucy Cousins) ja Max Velthuijsi konnalugusid. Kolmeaastastele sobivad aga näiteks Tove Appelgreni Vesta-Linne juhtumised ja kodumaised kogumikud isade-emade unejuttudest.
Kuidas leida head unejuturaamatut
•• Ära lase ennast ahvatleda ilusast kaanepildist! Vaata enne ostmist alati raamatu sisse.
•• Enamik müügil olevaist muinasjuturaamatuist on kuulsate muinaslugude versioonid. Eelista täispikka varianti.
•• Vali ettelugemiseks võimalikult erisuguseid raamatuid – fantaasialugude kõrval on lapsel tähtis ka iseennast ära tunda.
•• Otsi oma lapsepõlve lemmiklugusid. Olen kindel, et paljud vanad lood meeldivad ka sinu lapsele.
