Paljudele emadele on pärast lapse sündi rabistades kümne sõrme ja varba ülelugemine ning kergendustundega ohkamine: “igati terve laps” vaat et viimased selguse hetked. Sest siis hakatakse last hindama ja eakaaslastega võrdlema. Näib, nagu oleks kõigil peale värske ema selge teadmine, kuidas ja kui kiiresti peaks laps arenema.

Tihti istutavad mureseemne ema hinge sõbrannad, tuttavad ja vanemad, kes räägivad, kui kiiresti nende lapsed edusamme tegid: kellel hakkas kümnekuune käima, kellel aastane laps juba rääkima. Paljud vanemad arvavad, et mida rutem nende võsuke pöörama, roomama, iseseisvalt istuma ja käima hakkab, seda parem. Alateadlikult usutakse, justkui oleks nende laps sel moel eakaaslastest kuidagi andekam või targem ja et tänu aktiivsusele lõikab lapse pea ka tulevikus paremini.

Kui sinu aastane laps ei käi, siis on temaga küll midagi lahti – see on sõnum, mida võib ridade vahelt lugeda. Erika Marttila tütar Lucy Mirabel saab vabariigi aastapäeval kaheaastaseks. Kui tüdruku hambad ei lasknud end kaua oodata, siis roomama hakkas ta üheksakuuselt ja istuma umbes kümnekuuselt. Kuna arst leidis, et lapse areng on kulgenud normaalselt, ei lasknud Erika end ahastavate sugulaste õõnestustööst kõigutada.

Sugulased õpetavad

“Need on mu mehepoolsed sugulased, kes torgivad ja õpetavad,” tunnistab Erika. “Lihtsalt ei saa aru, miks hakatakse võrdlema, et tema laps arenes kiiremini kui mõne teise laps.”

Erika usub, et iga laps areneb omas tempos. Lucy Mirabel hakkas käima aasta ja kahe kuu vanuselt. “Kõik tuleb omal ajal. Tean, et seda ei suuda paljud endale tunnistada, aga nii on lihtsam ja muresid on vähem. Pole mõtet oma last tagant kiirustada,” leiab ta.

Sama meelt on kahe lapse ema Kristi Karm, kelle teine tütar Margret hakkas istuma üheksakuuselt ja käima sama vanalt kui Lucy Mirabel. Spordiinstruktorina töötav Kristi leiab, et mida hiljem laps end jalgele ajab, seda arenenumad on tema jala- ja seljalihased ning organism tervikuna. Esimese tütre Karlote puhul soovitas Kristi vanaema muretseda käimistooli. Noor ema jäi aga endale kindlaks ega soetanud seda, sest oli lugenud, et käimistool võib õpetada lapse päkkadel käima. Mõni päev hiljem hakkas Karlote tooli abita roomama.

Kristi leiab, et ei tohiks lasta ennast mõjutada teiste arvamusest ja kui ise pole endas kindel, siis tuleb uurida kirjandust ja asja kohta rohkem infot hankida.

Kui vanema inimese meenutused laste arengust võib liigitada ealiste iseärasuste ja tuhmuva mälu alla, siis perearsti juttu suhtutakse äärmiselt valvsalt.

Kui arst teeb murelikku nägu

Igakuise kontrolli ajal vaatavad perearstid oma graafikust järele, kas lapse areng on Eesti keskmine, alla või üle selle. Ja nii on emmed pidevalt ärevil, kui kaalu tuleb juurde liiga palju või vähe. Kui aastane laps peaks kaaluma umbes kümme kilogrammi, siis Karlote oli 9,8 kilo, meenutab Kristi Karm. Selle peale vangutas arst pead, sest tema meelest oli seda vähe. Margret kaalus aastaselt aga 8,3 kilo ja nüüd muretseb vanavanaema, et tuleks vitamiine anda. Kristi on aga rahulik, sest kaal on tõusnud normaalselt ja laps sööb korralikult.

“Kõik lapsed ei arene ühtemoodi,” kommenteerib lastearst Siiri Lepik. Tema sõnul on oluline, et lapse kaal, pikkus ja peaümbermõõt kuust kuusse suureneksid. Selleks on spetsiaalsed kasvukõverad, millega võrreldes saab arst lapse arengut hinnata. “Kui laps on kaalus väga vähe juurde võtnud, tuleb välja selgitada põhjus (kas on rinnapiima vähe, peaks sagedamini toitma või isegi lisatoitu andma, või on sellel mingi muu põhjus). Last peaks tingimata võrdlema vanematega, sest kui ema-isa on väikest kasvu, siis ei saa ju laps neist väga erineda.”