Lasteaiakohata ema päevaseiklus
Nüüd olen lootusetult hiljaks jäänud. See selgus kevadel, kui helistasin läbi kümneid lasteaedu Tallinna kesklinnas ja sain vastuseks, et mul pole mõtet last nimekirja pannagi, enne saab nii vanaks, et peab juba kooli minema.
Laiendasin seepeale haaret ja hakkasin läbi kammima Lasnamäe lasteaedu. Lootuses, et seal ikka vast mõnes eesti sõimes veel pisipõnnile kohta on. Vastuseks sain, et ukse taga on kuni 80 last. Paljud sõbralikud juhatajad soovitasid mul laps ikkagi nende juurde järjekorda panna.
Proovisin viimases meeleheites läbi kammida Tallinna lähiümbruse valdu, mis on üle-
ujutatud uusarendustega kaasa tulnud noortest peredest. Kohati küünivad seal lasteaiajärjekorrad 200 lapseni. Järjekorrad on tekkinud ka eralasteaedade uste taha, mis tähendab, et minu lootuseks jäävad hoidjatevõrgustik ja abivalmid sõbrannad.
Pooleteist tunniga hoidjani
Suvepuhkusele järgnenud esimese tööpäeva õhtul väsinud jalgu masseerides jõudsin hämmastava tõdemuseni, et töö on lausa lapsemäng selle kõrval, milline kadalipp tuleb läbida, et üldse kohale jõuda.
Et tööle jõuda, ärkan varakult. Meie liikumiskiiruse üheks määravaks diktaatoriks on marsruuttakso, mis meid igal täistunnil kesklinna sõidutab. Kõnealusel hommikul jäime napilt maha, sest ei pääsenud tosina õnneliku sekka, kes bussi mahtusid.
Niisiis oleme määratud kahe-kilomeetrisele jalutuskäigule järgmise asustatud punktini, et mõne mööduva bussi peale hüpata.
Meie seiklus algas juba päev varem, kui hakkasin lapsele vaba hoidjat otsima. Kahetunnise koosoleku ajaks oleks olnud ideaalne koht Ema ja Lapse keskus. Õnneks oli taipu ette helistada ja selgus, et maja on nimme sel päeval suletud.
Minu hoidjate võrgustik ähvardas mind samuti alt vedada: üks oli juba rakkes, teisel tarvis haige lapsega arstile minna, õnneks kolmas oli valmis meid vastu võtma. Varustatuna hunniku mähkmete, päevase toidukorra, joogipoolise ja varuriietega olimegi tema poole teel nagu vandersellid.
Istume ümber Õismäe bussile, et ette võtta järgmine pooletunnine sõit linna teise otsa.
Ilmseid väsimuse ja tüdimuse tundemärke ilmutav laps ei soostu enam vankris istuma ja nõuab sülle. Vanker ühes käes, laps kaenlas, seljakott seljas, käekott üle õla, Ïongleerin bussi kitsaste uste vahelt sisse. Riivan vankriga üht naisterahvast, vabandan ja saan pahase pilgu osaliseks.
Poolteist tundi pärast kodust lahkumist, jõuame lõpuks hoidjatädi juurde. Lapse uni on nii magus, et ta ei ärka isegi siis, kui ta võõrasse voodisse magama sokutatakse. Mina pääsen täna kergelt! Une-Mati säästab mind nutust, millega laps minu lahkumist enamasti saadab.
Et õigeks ajaks koosolekule jõuda pole aega pikalt lobiseda. Torman tagasi kesklinna. Bussis on aega tunda süümepiinu, et äkki põhjustan lapsele eluaegse trauma, kui ta peab sageli võhivõõras kohas ärkama.
Estonia juures võtan jalad selga ja läbin viimased meetrid jooksuga. Tänan mõttes iga rohelist foorituld, mis mind soosib. Koosolek venib kolmveerand tundi pikemaks kui algselt plaanitud. See tähendab mulle uut jooksumaratoni – kiiruga Õismäe bussile, et laps enne kuut kätte saada. Hoidjale sai ju lubatud, et tulen varem. Võtan hommikuse teekonna pöörd-võrdes ette.
Laps tervitab mind rõõmuga ja esimesel vaatlusel pole mingeid vaimse trauma märke näha. Polevat isegi nutnud, räägib hoidja. Koju tagasi jõuame pool kaheksa õhtul. Laps on Kutu-Piilu ja mina fix und fertig nagu sakslased ütlevad.
