“Meedia peaks endale teadvustama, et tõrjutuna ei tunne end üksnes vaesusepiiril elav osa ühiskonnast, vaid ka keskmist ja pisut enamat palka saav osa,” kirjeldas ta jätkusuutlikkuse raskusi riskiühiskonnas. Samas on massiauditoorium muutunud huviti, sotsiaalselt jne fragmenteeritumaks.

Peeter Vihalemma sõnul mõjutab meediakasutust ilmselgelt kõrghariduse olemasolu ning lehelugemine on järjest elitaarsem tegevus.

Noored ei loe regulaarselt lehti

Näiteks novembrikuu uuringutulemuste põhjal loevad kõrgharidusega inimesed regulaarselt kuni kolme ajalehte, alla keskhariduse inimesed aga keskmiselt üht lehte. Erandiks on siinjuures kohalikud lehed, SL Õhtuleht ja Maaleht.

Kriitiliseks hindas Vihalemm noorte lugejate osakaalu kahanemist regulaarsete lehelugejate seas. Keskmisest suuremat huvi pakuvad noortele Eesti Ekspress ja Äripäev, kuid infoallikana hindavad nii 15–19 kui ka 20–29 aasta vanused pigem internetti. “Uudiste jälgmise ebaregulaarsusest nii lehtede lugemisel kui ka uudistesaadete vaatamisel tulevad ka pealiskaudsus, vähene huvi ühiskonna arengu vastu ning oskamatus selles orienteeruda,” sõnas Vihalemm. “Noored käsitlevad meediat meelelahutusena.”

Samas suureneb keskealiste ja vanemate internetikasutus, nii et Eesti rühib läänelikule tasemele, kus netikasutajaid on 65–75% rahvastikust, noorte seas aga on üha vähem huvi raadio ja televisiooni vastu ning vajaminev info leitakse internetist.

Optimistliku stsenaariumina näeb Vihalemm seda, et jõukuse kasvuga sageneb ka lehelugemine kesk- ja vanemaealiste hulgas, kuid pessimistliku stsenaariumina tõrjuvad tele ja net trükisõna välja. Küsimuseks jääb, kuidas tekitada noortes huvi ühiskondliku elu vastu.

Arukas partnerlus

Professorid lisasid, et kui tarbimisühiskonnas on kujunenud mainekaks teha vahet kaubamärkidel, siis oleks vajalik, et noored oskaksid eristada ka näiteks kvaliteetlehte tabloidist. Lehed aga peaksid õppima lugejais nägema arukaid partnereid, seeasemel et pakkuda lihtsustatud ja hästimüüvaid lehetooteid.

Epp Lauk tõi esile kümne aastaga muutunud ajakirjanduskultuuri, mis on praeguseks märkimisväärselt organisatsioonikesksem eelkõige seetõttu, et tööturg on ahtamaks jäänud. “Ajakirjanik valib soovist töökohta säilitada lojaalsuse organisatsioonile, mitte auditooriumile ja avalikkusele,” sõnas Lauk. Ka heitis ta ajakirjanikele ette inimeste käsitlemist mitte kodaniku, vaid loo materjalina ning probleemikesksuse asendamist persooniga.

Ebausaldusväärsuse põhjustena toodi välja nii fakti- kui ka tähevigu, aga ka seda, et auditoorium ei oska meediat üldiselt ning kirjutavat pressi omavahel eraldada.