Kuid miks ikkagi nii paljud inimesed loomi armastavad? See on tõsine teaduslik küsimus, millele pole täpset vastust siiamaani.

Inimese tõmme mõnede loomade poole tundub olevat instinktiivne – nõnda oletab Harvardi ülikooli bioloog E. O. Wilson. Inimestele meeldivad loomad, kes meenutavad beebit. Kassipojad, pardipojad, hülgepojad. Suur otsmik, suured silmad, pehmed piirjooned. Kui lüüakse maha täiskasvanud hüljes, mis seal siis ikka. Kui aga hätta satub hülgepoeg, jookseb kokku terve vald ja kihelkondki takkajärele. Walt Disney taipas seda imehästi, kui lõi oma Bambi kuju, mis meenutab pigem inimlast kui hirvepoega. 

Tervist ei anna

Kuid ettevaatust! Kui küsime, kas koduloomapidajad on kuidagiviisi empaatilisemad kui teised, siis pole vastus ilmtingimatu jah. Natsi-Saksamaal oli kõige eesrindlikum loomakaitseseadus. Hitler pidas loomade küttimist feodaal­ühiskonna jäänukiks. Ning see hää ja õilis loomakaitseseadus keelas juutidel lemmikloomi pidada – kuna nood võrdsustati rottide ja lutikatega.

Võib-olla teeb lemmikloomade pidamine inimesi tervemaks? 2006. aastal avaldatud 21 000 Soome elanikuga tehtud uuringu andmetel oli loomaomanikel hoopis kõrgem vererõhk ja vere kolesteroolisisaldus kui teistel. Teisalt on võtta ka hulganisti uuringuid, mis on jõudnud risti vastupidisele tulemusele. Nõnda siis võivad lemmikloomad teha tervisele head, kuid nad pole ikkagi imeloomad.

Kõige silmatorkavam erinevus loomade vahel on nende suurus. Inglise geneetik ja evolutsioonibioloog J. B. S. Haldane juhtis juba möödunud sajandi 30. aastatel tähelepanu, et üllataval kombel pole zooloogid sellele aspektile eriti tähelepanu pööranud.

Tundub, et loomaarmastaja tajub looma suurust instinktiivselt. Pole küllap juhuslik, et kõige suurema osa lemmikloomadest moodustavad koerad ja kassid. Ja seda mitte ainult oma mentaalsete omaduste, vaid ka suuruse pärast. Elevanti või hiirt peetakse kodudes siiski palju vähem.

Kõnelemata putukatest, kahepaiksetest ja muudest kõigusoojastest. Inimene on püsisoojane, ja nõnda valib ta instinktiivselt oma kaaslaseks ikka püsisoojase.

Austria kvantfüüsik, Nobeli auhinna laureaat Erwin

Schrödinger arutles oma 1944. aastal avaldatud ja äärmiselt mõjukaks osutunud raamatus „Mis on elu?”, et soojaverelisus annab loomale võimaluse saada kergemini lahti entroopiast ja seega elada intensiivsemat elu.

Teisalt kiirendab kõrgem temperatuur keemilisi reaktsioone, mis organismi elus hoiavad. Seda tajub loomapidaja, isegi kui ta füüsikatundidest poppi tegi. Soojaverelised loomad on inimese jaoks ilusamad ja elusamad. Isegi elu äärmiselt väärtustanud Albert Schweitzer kandis Aafrikas misjonäritööd tehes kaasas püssi, et madusid tulistada.

Saab kõnelda ja arvutada

Mida enam on inimene kaugenenud olenditest, kes toodavad toitu, kiudu ja nahku, seda tihedamaks on muutunud inimese side lemmikloomadega. Traditsioonilises talus ajas kass omi asju ja keegi ei lasknud teda tuppa ega ka söötnud kuigivõrd. Koeral olid samuti omad asjad ajada, ja kui, siis mängis temaga mõni laps. Columbia ülikooli ajaloolane Richard Bulliet arutleb, et mida enam me loomi sööme, seda enam kasvab süütunne. Ja see vajab kuidagiviisi leevendamist – selleks pakuvad võimaluse lemmikloomad.

Muinasslaavi põhijumal Veles oli allmaailma jumal, keda seostati pulli ja maduussiga ning kujutati härjasarvedega maona. Vene arheoloog Pavel Travkin on Volga-äärses väikelinnas Pljosis mõniteistkümmend aastat kaevanud välja paiku, mida ta seostab umbes tuhande aasta eest sealmail elanud soomeugrilaste merjadega, kes Travkini versiooni kohaselt maamunalt ei kadunud, vaid sulandusid sajandite jooksul tollaste vene hõimudega.

Travkini asutatud vana-vene perekonna muuseumis Pljosis on esitatud koopiad esemetest, mille ta iidsete kalmete väljakaevamistel leidis. Nende seas on ka sarvedega mao ja sisaliku stiliseeritud kujud.

Keel on inimellu vältimatult sisse kootud, ja kui inimesel pole kellegagi rääkida, siis teeb ta seda iseendaga, koeraga, kassiga või isegi taimedega.

Üks hea ja kindel uudis on lemmikloomade kohta siiski. Buffalo ülikooli biopsühholoog Karen Allen leidis, et kui lasta katsealustel lahendada keerulist aritmeetilist ülesannet inimauditooriumi ees, siis tõuseb nende vererõhk tunduvalt. Kui nad teevad sedasama lemmikloomade ees, jääb vererõhk normaalseks. Nõnda siis on kiirlaenu protsentide üle parem arutleda kassist lemmikuga kui inimesest sõbraga.