Näitlejad tugevamad kui tükid

Lapsed andsid endast parima, et jääda silma žüriile, kuhu teiste seas kuulusid Ago-Endrik Kerge, Dajan Ahmet ja Eesti Harrastusteatrite Liidust Maret Oomer.

Näitemängude lõpus andis žürii ülevaate, mis oleks võinud parem olla ja mis oli väga hea. Seda kuulasid tähelepanelikult juhendajad, aga ka lapsed. Kiidusõnad panid nii mõnegi rõõmust särama, väike laitus aga pahaselt käega rehmama. “Ah, see tähendab, et me olime ikka jamad,” ohkas just etenduse lõpetanud poiss pärast Ahmeti kokkuvõtet, mis ei olnud sugugi karm.

##Žürii oli laste võimetest kohati üllatunud. “Roheliste sõrmedega poissi” mänginud Jõgeva trupi Liblikapüüdjad kohta arvas Dajan Ahmet koguni, et tükk jäi lastele nõrgaks.

“Lavastus oli nõrgem kui trupi potentsiaalsed võimed,” ütles ta. “Oleks võinud lati kõrgemale seada, nad oleks sellest üle hüpanud.”

Millest mõtleb laps

Festivali läbivaiks teemadeks kujunesid lapse mured: kord oled liiga suur, siis liiga väike. Kahe päevaga oleks ka marslane aru saanud, mida tunneb ja mõtleb tänapäeva noor. Ta oleks näinud, mis on koolivägivald, mis tähendab olla kõrvale tõrjutud ja elada vaesuses. Mida mõtlevad lapsed sellest, kui vanemad lahutavad, kui isad joovad, kui kummitab rahapuudus ja kui ükskõiksed ollakse teiste suhtes.

Pinge kasvades tundus saal hinge kinni pidavat. Vaheajal, kui seltskond pimedast teatriruumist päikesepaistelisse koridori laiali valgus, võis veenduda, et tegu on ikka tavaliste rõõmsate lastega ja probleemid pole nii ületamatud.

Kustumatu mulje jättis žüriile Kehra keskkooli näitetrupp, kes mängis Urmas Lennuki “Inimest”. Nappide vahenditega, ilma igasuguste kostüümide ja lavakujunduseta etendust vedas algusest lõpuni peaosaline Arti Allmägi, kes sai ka parima meesnäitleja preemia – žüriile imponeeris tihe ja mõtestatud poliitilise varjundiga tekst, mida noormees suutis selgelt ja usutavalt edasi anda.

“Mõtet on kõige raskem mängida,” tunnustas Ahmet Kehra lapsi.

Mulgi pruudid ja flirtiv kass

Ahmet kiitis kostüümide ja lavakujunduse nappust. “Teater pole kostüüm. Kõik lisad, mida etenduses kasutatakse, hakkavad näitlejat varjama, ta ei pääse siis õitsele.”

Tühjal laval on palju raskem mängida ja seal lavastada. Koolid on aga sunnitud just tühja lavaga hakkama saama, sest raha neil uhkete asjade ostmiseks enamasti pole. See on Ahmeti sõnul vaid kiiduväärt ja enamik juhendajaid sai tühja lava kasutamisega tema silmis hästi hakkama.

Maret Oomer Eesti Harrastusteatrite Liidust kiitis juhendajaid selle eest, et nad on õppinud dramatiseerima. “Süda on rahul, et leidsime kuus lavastust, mis tulid parimatena esile,” lisas ta.

Et kooliteatrite repertuaar on piiratud, siis on Oomer paljusid etendusi kooliteatrite esituses näinud rohkem kui kord. Tänavu mängiti tuntud etendustest “Väikest nõida”, ümberpööratud muinasjuttu Lumivalgekesest, mis oli Rõngu põhikooli käsitluses muutunud “Pöialpoisiks ja seitsmeks Lumivalgekeseks”. Sillamäe vanalinna kool mängis Mary Poppinsit ja Saaremaa ühisgümnaasium “Pööraseid peigmehi” (“Vigased pruudid” ainetel).

Oomer hindab tuntud etendustes omapära ja uusi lahendusi, mida juhendajad suudavad juurde pookida. Saaremaa kool sai kuulda peamiselt kiidusõnu. Trupp jäi silma ääretult julge ja ulja esitusega, kus lapsed mängule lisaks ka laulma olid pandud.

“Väga vaimukas. Uskumatu, et “Vigaste pruutidega” annab ikka veel üllatada. Sisse on toodud kass, kes teeb hobustele silma. Kosja tulevad hoopis mulgi pruudid. Kolm mutti on laulma pandud,” loetles Oomer. Lipuvere perenaist mänginud Liisi Räim kuulutati jõulise rolli eest parimaks kõrvalosatäitjaks.

Kivirähki südamlikku tükki “Kakand ja kakand” mänginud Käina gümnaasiumile heitis žürii ette seda, et neid polnud kuulda. “Mängige kasvõi halvasti ja valesti, aga rääkige valjemini!” kordas Ahmet mitmele trupile.

Lisaks hoiatas ta liiga pikkade dialoogide eest. “Lava on võitlus. Kui midagi ei toimu ja ainult räägitakse, muutub see vaatajale igavaks,” ütles ta.

Näidendi idee koolikirjandist

Põlva ühisgümnaasiumi kirjandusõpetaja Maia Punak tõi ainsana lavale omakirjutatud näidendi “Kõnelused”.

Lugu rääkis laste muredest. Ühe lapse elu purunes pärast vanemate lahutust. Teise isa ei tahtnud oma lapsest midagi kuulda ja ema teenis välismaal “kõva pappi”. Kolmanda vanemail lõppes raha enne järgmist palgapäeva ja siis tuli neil silku süüa. Kaksikute tüdrukute isa oli joodik ja kogu aeg “tsüklis”. Äraelamiseks käisid tüdrukud teistelt lastelt raha pommimas.

Lapsed istusid selle etenduse ajal saalis hiirvaikselt ja kuulasid hinge kinni hoides. Tundus, et need mured puudutasid paljusid.

Kümme aastat lastega peamiselt muinasjutte ja naljakaid lugusid lavastanud Punakule oli see esimene oma lavastus. Seitsmendas klassis on lapsed liiga suured, et muinasjutte mängida. Lastele mõeldud häid lavastusi on aga vähe.

“Kõneluste” idee sai Punak ühest oma õpilase kirjandist. “Kirjandite kaudu jõuab palju minuni, see on ahistav tunne, kui sa tead küll muresid, aga kuidagi aidata ei saa,” ütles ta. “Halvasti ei käitu mitte lapsed, vaid nende vanemad.”

Tõuke andnud kirjandist ei jäänud Punaku lavastuses kivi kivi peale, aga see-eest kukkus see hästi välja. “Üks laps ütles mulle isegi, et tema tahab, et ta vanemad seda etendust näeksid,” ütles Punak.

“Mind ennastki üllatab selline tulemus. Olen siiani ikka püüdnud elu ilusamale poolele rõhuda,” ütles ta. Sotsiaalseid probleeme käsitleva algupärase dramaturgia lavaletoomise eest sai algaja näidendikirjutaja tänukirja. Punak tunnistas, et Ļürii tunnustus andis talle julgust jätkata kirjutamist.