Minu teejuht Tiina Mägi tunneb Toompead nagu oma viit sõrme. Tema armastus vanalinna vastu on püsinud aastakümneid sama muutumatuna nagu tema vööni ulatuv pikk pats. Pealegi elab ta ise Toompeal.

Esimene hing, keda Pika Jala mademel kohtame, on kerjus. Ebamäärases eas naisterahvas peab parasjagu lõunapausi: nosib oma jogurtit. Tema ninaluu on puru, nägu hirmsasti üles paistetanud.

Sadakond meetrit ülesmäkke, täpselt selles kohas, kus mõlemad Jalad oma nime kaotavad, on kümnemeetrine tänavajupp eikellegimaad. "See algab Pika Jala baari nurgast ja lõpeb täpselt siin – selle põiki kiviga sillutises," näitab Tiina Mägi. Kui ei näeks, ei usuks: sentimeetri pealt kivist alates on tänavalõik puhtaks roogitud, sellest edasi vedeleb hunnik mullust leheprügi, suitsupakke ja muud prahti. Kentsakas ette kujutada, kuidas juba aastaid tuleb siia hommikuti linna luuamees. Tal on puhtaks nühkida, ütleme, täpselt üheksa ja pool kivi. Et mitte kogemata võõrale maale sattuda, kratsib ta viimast kivivahet vist pintslikesega.

Korteriühistu kassidele

Piiskopi 2 asuv vana aadlipalee näeb välja kurvalt räämas. Läbi lömmis võreaia võib imetleda teise korruse akendeni kõrguvat prahihunnikut. Siin on olnud raamatukogu ruumid, asunud Eesti Komitee ja ERSP. Umbes aasta tagasi müüs Riigikantselei maja ühele eraisikule. Tuhandete ruutmeetrite suuruse maja ostnud mees vist väga rikas ei ole või maksis end maja ostes täiesti lagedaks. Kojameest ta igatahes palgata pole jaksanud.

Tiina Mägi meenutab: "Teepanijad olid sunnitud siia kogunenud sodihunniku lihtsalt hoovi viskama. Lukk pandi värava ette pärast kümnekordseid meeldetuletusi. Ja Tallinna linn ei tee mitte üht sammu, et koputaks rinnale, kuule mees, mida sa õige endale lubad."

Üle tee asuva kohviku Bogapott tundmatuks jääda sooviva töötaja tähelepanekul köidab just see hoone turistide tähelepanu: "Kõik sügavad kukalt ja imestavad, kuidas niimoodi lastakse maja pidada. Igaüks näeb, kui ilus on kõrvalasuv Soome saatkond. Ja Saksa saatkonna eest korjatakse tikud ka näpuga maast üles. Müürijupp, mis samuti maja juurde kuulub, on pidevalt prahti täis. Käime seda aeg-ajalt korjamas." Kohviku nuhtluseks on süsteemselt tegutsevad, ilmselt "palgalised" vargad. Kõige teravama elamuse saamiseks tasub kohvikutöötaja sõnul minna Pika ja Lühikese Jala vahelisse käiku, kus levib kirbe koerakuse hais. See hingemattev elamus saab osaks kõikidele turistidele.

Vastasmajal Piiskopi 3 seevastu silm lausa puhkab. Mägi sõnul on tegu elamuühistuga. Minu imetlust selle ilusa kodu üle ta päriselt ei jaga. Nimelt olevat elanikel natuke tavatud kombed: "Siinses korteriühistus õhtuti tulesid põlemas ei näe," selgitab ta ja lisab, et igal hommikul kordub sama vaatepilt: "Hommikul kell pool üheksa-üheksa vuravad siia uhked autod. Enamik neist Eesti numbrimärke ei kanna. Seltskond koosneb ülemeelikus tujus härrastest ja napis seelikus neidudest. Nad sisenevad majja ja väljuvad sealt õhtul. Elamist siin ei toimu."

Rutu tänaval elab Tiina Mägi ise. "Üks väheseid tänavaid Toompeal, kus on ka elanikud," tõdeb ta. Tumekollases majas on korteriühistu. Tule vaata," kutsub ta aknaluugi vahelt korterisse piiluma. Mulje on vapustav. Ilusasti remonditud seina taga ei ole absoluutselt mitte midagi. Ainult prahihunnik. Tükike taevast. Ja tohutu koloonia kasse.

"Seal elab neid oma 20 kindlasti. Igasuguseid: mõnel pole jalgu, mõnel puudub saba," jagab Mägi selgitusi Potjomkini-nimelise ühistu asukate kohta. Kõutside söögisaal asub kohe üle tee, sest siia toovad oma toidujäänuseid kõik lähedalasuvad restoranid: Katedraal, Pikk Jalg, Bogapott, Kuller. Keegi neist ei taha konteinerit hoida oma õuel. Ilmselt on kunagi otsustatud, et just keset Rutu tänavat on viiele prügikonteinerile kõige õigem paik – siia on mugav ligi sõita.

Mägi kutsub oma lillepeenraid vaatama. "Siia kolides tahtis mu tütar kaht roniroosi, purskkaevu ja konnakuju. Roose ei saa siia istutada. Panen siia lihtsaid lilli. Igal nädalal uusi, sest kassid kasutavad peenrat käimlana."

Mägi koer nimega Proua Habe püüab meeleheitlikult õue kassidest puhtana hoida, aga nii suure vandaalide jõuguga ta toime ei tule. "Ta on iga kord shokis, kui me sealt läbi läheme. Balletikooli lapsed käivad iga päev siit kassiparve seest läbi. Nii võib nahahaiguse saada," muretseb Mägi.

Miljonär ja kõdunev kerjus

Euroopa Ühenduse delegatsiooni maja vastas on hoovike länguvajunud majadega. Mägi arvates üks vahvamaid kinnistuid, mis Toompeal üldse leida. "Siin on vanalinna ainus nii hästi säilinud pesuköök," patsutab Tiina Mägi vanakese müüri. "Kunagi elasid siin Tädi Leeni ja onu Kusti. Kui nad surid, jäi aken pimedaks ja uks kinni. Omanik pole end seni ilmutanud.

"Kummaline, et linn lubab jätta kümneteks aastateks ühe maja lagunema. Seaduses on ainult kirjas, et omanik ei tohi remondi käigus maja vigastada. Selle eest on trahv 10 päevapalga ulatuses: 410 krooni, mis ei motiveeri kedagi hoonet kaitsma. Aga kui üks hoone või selle osa seisab kasutamata ja hävib, selle kohta puudub seadus täiesti." Tiina Mägi on veendunud, et vanalinnal oleks vaja oma seadust. "Muinsuskaitse seadus ja Tallinna linna arhitektuurimälestiste kaitse põhimäärus lihtsalt ei tööta. Ja niimoodi üks väike paradiis hävib."

Rahukohtu 3 asuva valitsuse residentsi maja juures püüab Mägi meenutada: mitukümmend miljonit selle remondile õieti kulus. Õige vastus on 70 miljonit. Kõik selleks, et Eesti riigist popsi muljet ei jääks.

Kuid kõrged külalised ei pääse nooblisse majja ilma, et pilk satuks räämas naaberkrundile. Või on limusiinidel lihtsalt väga tumedad klaasid, et seda märgata. "20 aastat pole riigil olnud nii palju raha, et lasta kojamehel kasvõi sügislehed kokku tõmmata. Raha kuluks selleks ehk 100 krooni kuus, aastas umbes sekretäritooli ratta jagu," tõdeb Mägi.

Midagi väga sümboolset ja iseloomulikku on sellises võrdlusvõimaluses. Ja karta on, et esmamuljet meie riigist ei kujunda külalisele niivõrd sekretäritooli disain, kui just sellised kontrastid.

Tallinna Muinsuskaitseameti juhataja asetäitja Boris Duboviku igapäevatöö on omanikele selgitustööd teha. "Praegugi püüan üht Rahukohtu tänava maja omanikku veenda, et ta hoonele vähemalt uued aknaklaasid ette paneks. Üldine olukord on tema sõnul siiski palju paremaks muutunud: "Eestlastest omanikud on hakanud juba ise konsultatsioone küsima. Kõige raskem on hakkama saada välismaalastega," tunnistab Dubovik. Praegune vaatepilt Toompeal aga veel rõõmustamiseks põhjust ei anna.

Tiina Mägi peab Kadaka turu kultuuri ja eurokultuuri muinsusväärtustele ühtviisi ohtlikeks: "Ühes vanalinna koolis töötavad Soomes väljaõppinud koristajad. Neile on ette kirjutatud, milliseid vahendeid küürimisel kasutada. Restaureeritud seintelt on niiviisi krohv juba maha hõõrutud," toob ta näite.

Mõnigi maja seisab Toompeal tühi seetõttu, et see on odava remondi ja kataloogidest pärit sisustusega ära lörtsitud. Ja seeläbi kõvasti hinda kaotanud. "Milleks osta maja just vanalinna, kui ajaloolised laemaalingud odava krohvi alla maetakse?" ei saa Mägi aru. Toomrüütli tänavas elavad tekstiilikunstnikud on tema sõnul ühed vähestest, kes on renoveerinud oma elamise nii, nagu peaks. "Kõik on tehtud ehtsate materjalidega. Vanad laudpõrandad on ära puhastatud, kõik detailid ära kasutatud," kirjeldab Tiina Mägi remontimise viisi, mis peaks vanalinnas olema elementaarne.

Balletikooli direktori Enn Suve arvates ei piisa vanalinna kolimiseks vaid armastusest iidsete müüride vastu. Tema ise on just vanalinna-austusest loobunud siiakolimise mõttest. "Minu palgast ei piisa, et korteri remonti sadu tuhandeid paigutada. Elan seal, kus mulle jõukohane," ütleb aastakümneid Toompeal töötanud ja enamiku elust vanalinnas elanud tantsupedagoog. Ent mitte kõik ei arutle temaga ühtmoodi.

"Suurte kinnisvaraobjektide peale saab võtta päris suuri laene," märgib Mägi. "Kuid aastad muudkui lähevad ja midagi ei juhtu. Siia see raha ei realiseeru." Tiina Mägi usub, et sellist olukorda annaks paljuski parandada palja paberiga. "Puudu-

olev seadus ongi üks kurja juur, selle varjus annab teha üht ja teist," põhjendab ta.

Kiek in de Köki poolt läheneb Toompeale turist. Põnevusest natuke juhmi näoga, kaamera õieli. Soovin, kui tal jääks mõni asi seal üleval märkamata.