"Kunagi tahtsin ise Villu Tootsi juures kirja õppida, aga ei saanud konkursiga läbi," räägib Ilona Volmer ausalt stuudio sünniloost. Ta lõi stuudio, kus said õppida kõik. Tänaseks tegutseb Grafeem juba viiendat aastat.

"Meil käivad joonistamas sellisedki lapsed, kel lutt suus ja pampers püksis," räägib Ilona Volmer. "Kahe-kolmeaastane laps tahab hirmsasti askeldada ja ennast väljendada, aga tavakodus seatakse tema tegevusvabadusele piirid: ära määri, ära lõika, ära tee prahti. Meilgi on osad lapsed algul väga suures mures, kui lauale tuleb värviplekk."

Mugavam, kui lapsele pidevalt peale passida, on tulla kunstistuudiosse, sest siin võib mäkerdada nii palju kui kulub. Pikapeale võtavad ka vanemad iseenesestmõistetavalt, et laps on tunnis näiteks oma sõrmeküüned kirjuks maalinud.

"Täna vaatasin, et üks laps oli peale tundi isegi selja pealt värvine," suhtub Volmeri kolleeg, pisikeste kunstiringi juhendaja Edna Vahter sellisesse asjade käiku rahulikult. "Mida rohkem laps käega midagi valmistab, seda kiiremini areneb tema aju ja motoorne liikumine."

Edna Vahter kahetseb, et lasteaias kiputakse ühesuguseid inimesi vormima: "Seal on nii, et kasvataja lõikab ise lumememme pallid valmis ja lapsed peavad need lihtsalt paberile liimima. Tulemuseks on täpselt ühesugused tööd." Ilona Volmer tunnistab, et kunstiringis tuleb ka lapsevanemaid teistmoodi mõtlema õpetada: "Nad hindavad seda, kui saavad enda mõistes ilusa pildi seina peale riputada. Sellises vanuses lapsele ongi olulisem hoopis protsess ise."

Grafeemis peetakse kunstiküpsest pildist olulisemaks seda, kuidas laps tulemuseni jõuab. "Meie kunstiringis on juhendajal keelatud lapsele tööd ette teha. Olgu ta või 2-3-aastane, aga ühtki kriipsu tema eest paberile ei tehta. Ta jõuab ise selleni." Märkimisväärne, et juba kahe-kolmeaastane laps suudab süvenenult poolteist tundi järjest ühe tegevuse juures püsida.

"Hakatuseks üritan ma neile selgeks teha, mis on värvid, mis värvused. Siis hakkame juba värve omavahel segama ja teeme erinevaid jooni," räägib Edna Vahter esimestest tundidest. "Lapsi endid vaimustab liimimine. See, kui midagi on enne valmis lõigatud või rebitud ja seejärel saab tükke liimida."

"Kunstiringis laotavad lapsed pärast oma tööde valmimist need laiali ja igaüks saab sellest rääkida. "Sundust küll ei ole - mõni laps avaneb alles pärast neljandat tundi, kuid suhtlema hakkab ta kindlasti."

Volmer ja Vahter ei saa päris hästi aru, miks pannakse kunstiringi rohkem tüdrukuid kui poisse, ka kõige väiksemate rühmadesse. "Tegelikult on selles eas kõigil lastel veel huvid sarnased, olgu ta siis poiss või tüdruk." Samuti usuvad mõlemad kunstiõpetajad, et laps peab saama tegelda nii muusika, kunsti kui spordiga. Nii kasvab temast enesekindel inimene, kel on palju kergem elus oma tee leida.