Maateadlaste sõnul elame juba uues ajastus
Märtsikuu alul kukkus Pakri poolsaarel merre tükike Põhja-Eesti klindist. See toimus inimesest üsna sõltumatult ning näitas, et meie koduplaneet pole valmis saanud. Ja küllap ei saagi. Maa kõneleb merega, mäeahelikud tõusevad ja langevad. Ning Maa suhtleb ka Päikese ning oma kaaslase Kuuga. Vaid kalendrikuu jagu enne Pakri poolsaare muutumist, 12.–13. veebruaril, toimus UNESCO peakorteris Pariisis rahvusvahelise Maa-aasta avaüritus.
“Geoteaduste aeg on käes,” iseloomustab Maa uurimise olukorda Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi direktor Alvar Soesoo, kes Pariisi üritusel osales. Aastaid nimetada pole keeruline. Parasjagu käib polaaraasta ning möödunud aastal oli heliosfääri aasta. Kuid kas neist nimelistest aastatest on siis ka kasu? Soesoo toob näiteks maavarad, mille hind pidevalt tõuseb. “Valedest otsustest võib tõusta palju kahju,” ütleb ta. Ning refereerib paljude teadlaste hinnangut, et aastal 2002 sai inimesest võimsaim geoloogiline jõud Maal. See tähendab, et inimene kujundab Maa palet vägevamalt kui loodusjõud kokku. Inimese agressiivse tegevuse indikaatoriks võib pidada näiteks naftahinna järsku tõusu.
Drang nach Norden
Paljude riikide tung põhjapooluse suunas ei ole tingitud eelkõige armastusest teadmiste vastu, vaid teadmisest, et sealt leiab palju maavarasid. “Otsitakse selliseid postmodernseid metalle nagu plaatina ja pallaadium, mille tähtsus kõrgtehnoloogias üha suureneb,” ütleb Soesoo. Ka Eestit ei pruugi pidada nii väga maavaravaeseks maaks. Uraanisisaldus meie jalge all ületab tublisti Maa keskmise. Kuid siit võib leida ka indiumi, galliumi ja germaaniumi – rauast kõnelemata. Haruldased muldmetallid ja sulfiidsed maagid, fosforiit ja uraan ongi Soesoo arvates Eesti mäetööstuse tulevik. Nende mõistlikuks kaevandamiseks peaks Eesti investeerima ka geoloogia tulevikku.
UNESCO peadirektor Koïchiro Matsuura oli Pariisis mures jätkuva Maa-teaduste populaarsuse langemise pärast, tunnistades, et teadmised Maal toimuvast on elulise tähtsusega meie lähituleviku kavandamisel ja inimestele igapäevase heaolu kujundamisel. Asi seondub ka jätkuva suurlinnade probleemiga – mitmed neist on saavutanud juba praegu oma maksimaalse võimaliku suuruse.
Maa-teaduste sisuks on kolme sfääri uurimine: litosfääri, hüdrosfääri ja atmosfääri. “Väga palju protsesse, ja just inimestele olulisi, toimub ju nende sfääride piirpindadel,” ütleb Soesoo, “kuid noorte huvi nende vastu ei ole tõesti suur ega ka kasva hetkel märgatavalt.” Tema arust on häda ka selles, et koolis ei õpetata geoloogiat ja kooliõpilastel puuduvad teadmised selle sisust. Maa-aasta üheks rahvusvaheliseks eesmärgiks ongi näidata, millises seisundis on Maa-teadused, et aru saada Maa keskkonnamuutustest ning selgitada ühiskonna otsusetegijatele lihtsaid asju, mis peaksid parandama otsuste kvaliteeti.
Eesti on väike riik ning endiselt on levinud arusaam, et meisse ei puutu ei Indoneesias toimunud maavärinad, vulkaanipursked, Vaikse ookeani orkaanid ega Euroopa üleujutused. See ei ole kindlasti adekvaatne tõlgendus, kuna Maa majandus ja keskkond on seotud ja igal katastroofil on mitmeid pika perioodiga järelmõjusid. Valmisolek suurte muutustega toimetulekuks nii igapäevases elukeskkonnas kui ka seotud majandus- ja sotsiaalsfääris on praegu riigi tegeliku edukuse näitajaks.
Päike contra inimene
Lähiaastatel on enam ohustatud mererannikute läheduses elavad inimesed, kuna kliimamuutuste mõjud võivad rannikutel ja rannalähedastel aladel olla kõige tuntavamad. Seda siis ka Eestis. Kuid kui inimene on muutunud kõige olulisemaks geoloogiliseks jõuks, kui palju ta siis ikkagi kliimat muudab?
Tallinna tehnikaülikooli teadusprorektor ja geoloogia instituudi osakonnajuhataja Rein Vaikmäe on nõus, et elustandardi kasvuga suureneb kasvuhoonegaasi süsihappegaasi paiskamine atmosfääri. Kuid ta juhib tähelepanu, et Maa kliima on muutunud ka enne inimese loodud tehnoloogia maamunale ilmumist, ja näiteks 120 000 aasta eest valitses siin samalaadne jäävaheaeg kui praegu. Ta kinnitab, et elame aga praegu sellisel ajastul, mil Maa orbiidi parameetrid, millest sõltub Maa kliima suuremini kui inimesest, üksteist tasakaalustavad. “See tähendab, et teised mõjud suurenevad,” ütleb Vaikmäe. Ja järeldab, et väljapääs ei ole mitte niivõrd vägisi vähendada süsihappegaasi tootmist, vaid leida viis, kuidas kliimamuutustega kohaneda. Möödunud aasta Nobeli preemia saanud rahvusvaheline kliimamuutuste paneel, kus osales mõnisada teadlast, järeldas aga, et 90-protsendise kindlusega saab väita, et inimene kallutab kliimat soojenema. Nii et kliima üle saab vaielda ka Maa-aastal.
Üks on selge. Planeet Maast teame ikkagi veel liiga vähe, et vastu võtta õigeid otsuseid. “Valgemad laigud on ikka Maa sisemuses, kõik allpool kümmet kilomeetrit, aga ka ookeanide sügavused. Me ei mõista siiski Maal toimuvaid protsesse, eriti nende ajaskaalat,” ütleb Soesoo. Tema sõnutsi mandrite triivi möödunud sajandi alul põhjendanud Alfred Wegeneri ideedele praegu meil suurt midagi vastu panna ei ole. Jõuame küll
lähemale oma planeetkaaslaste geoloogia mõistmisele, ka nende ja meie erinevuste mõistmisele.
Praegu on fookuses ürgkeskkondade küsimused: püütakse mõista, miks ühel perioodil siiski suri üle poole elustikust välja ja teisel perioodil toimus kiire uute liikide tekkimine, miks ühel perioodil toimus palju vulkaanilist tegevust ja maavärinaid, teisel perioodil vähem. Liigutakse atmosfääri, hüdrosfääri ja litosfääri kompleksse vastastikuse mõistmise suunas, ja siis hakkame ka mõistma, mis meie hetkekliimat muuta võib. “Kõiges ei saa süüdistada inimest,” ütleb Soesoo.
