Rahvusvaheliselt tähistatakse selle ala spetsialiste ühise lühendiga EOD (explosive ordnance disposal – lõhkemoona kahjutustamine). Siia  liigitatakse kogu tegevus, mis on mõeldud eeskätt lõhkematerjalist tuleneva plahvatusohu likvideerimiseks või vähendamiseks. Eestis on EOD-temaatika püütud kokku võtta sõnaga „demineerimine”, mis mõistena tähendaks siiski vaid otseselt lahingumoona puudutavaid toiminguid.

Osa ühtsest tervikust

Kui palju inimesi tajub oma kehas asetsevaid elundeid? Kopsust-maksast hakatakse rääkima ikka siis, kui see valutab või on märgata kõrvalekaldeid. Niisiis, kui tavainimene elab 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas rääkimata demineerimisest või pommitehnikutest, näitab see, et asi toimib. Tuleb jälgida, et me ei hoiaks ennast pidevas ülepinges, koormuses. Organismi liigsel kurnamisel on omad ohud: ühel hetkel ei toimi süsteem enam nagu peaks.  Ka demineerimine vajab toimimiseks ja ülesannete lahendamiseks kindlat struktuuri ja kindlat hulka spetsialiste. Tööohutuse mõttes on tööde tegemiseks vajalike spetsialistide kriitiline alampiir juba käes.

Eesmärk ei ole suurendada avalikkuse põhjendamatut muret ja huvi lõhkematerjali vastu, vaid näidata, et kuigi see jääb enamasti märkamatuks, teevad kõnealuse valdkonna mehed-naised tööd ohutuma elukeskkonna kujundamiseks.

Alates 1992. aastast, mil Eestis loodi esmane demineerimisega tegelev struktuur, on toimunud suured muutused. Esialgu põldudelt, ehitusobjektidelt, koristustöödelt jm leitud lahingumoona hävitamiseks loodud demineerimisrühmad kasvasid riigi vajadusest tulenevalt kiiresti laiapõhjaliseks EOD-struktuuriks, mis tegeleb nüüd lisaks lahingumoonale ka pommiohutöödega: reageerib pommiähvardusele ja pommikahtlusele, teeb pommikontrolli ja korraldab tööd lõhkematerjali plahvatuskohal. Uute tööülesannete juurutamine nõuab alati uut struktuuri ning väljaõppe ja varustuse korrastamist. Kindlasti on olnud ja on abi välisriikide toest koolituse ja tehnilise varustuse näol. Kõige olulisem on aga personal ja pühendumine oma tööülesannetele. Entusiasm, millega 1992. aastal alustati, on endiselt alles, kuigi nii mõnigi planeering on pannud kahtlema poliitilistele otsustele eelnenud analüüsis. Peaks ju ka poliitiline otsus tuginema valdkonda tundvatelt spetsialistidelt kogutud arvamustele.

Missioonid ja koostöö

Märkamatult sai abi vajavast struktuurist abi osutaja. 2002. aastal ehk kümme aastat pärast esimest väljakutset Eestis käis päästeameti demineerimismeeskond võrdse partnerina missioonil Afganistanis. 2008. aasta septembris oldi esimese aktiivselt tegutseva üksusena Gruusias.

Mõlemat missiooni iseloomustas kiire sündmustele reageerimine, väike ja mobiilne grupp, kergvarustus ja suhteliselt lühike abi osutamise aeg. Selline kiire ja pandlik tegevus iseloomustab meie tegevust praegugi.

Optimaalset meeskonda peakski iseloomustama pandlikkus, kiire reageerimisvõime, lühike juhtimisahel ning improviseerimisoskus ja -võime. Oluline on reageerida maailmas toimunud sündmustele mitte ainult info talletamisega, vaid reaalse suutlikkuse kavandamisega.

Meie missioon andis laiema tegevuspõhja ka Gruusia  kaitseväe lahingupioneeridele. Nemadki hakkasid tutvuma eelmainitud EOD-põhimõtetega. Pärast meie missiooni käisid Gruusia kolleegid tutvumas Eesti päästeameti demineerimiskeskuse ja kaitseväe pioneeripataljoni struktuuri ja koolitusalustega. Siin aga tuleb pöörata tähelepanu olulisele erinevusele  lahingupioneeride ja nn laiapõhjalise sisejulgeoleku EOD-struktuuri vahel. Erinevus ei seisne mitte ainult eesmärgis, milleks üks või teine üksus on loodud, vaid ka väljaõppes ja tegutsemisliinis. Lahingupioneeride esmane ülesanne nn demineerimisel on tagada teiste üksuste liikumine punktist A punkti B, puhastades vaid vajaliku osa teest, maa-alast jne. Sellised üksused ei saa keskenduda pikaajalisele operatiivkutsete teenindamisele, sest homme-ülehomme on väeüksusel vaja liikuda teise kohta ja lahingupioneeridel koos nendega. Gruusia missioon tõi veel kord esile, et lahingupioneerid ja tsiviil-EOD-meeskonnad on suutelised küll üksikolukordades koos töötama, kuid laiemas mõttes on nii nende strateegia kui ka taktika erinev. Ka inimese südamele ei ole võimalik anda lisaks kopsude ülesannet ja vastupidi, kuigi nad asuvad lähestikku.

Demineerimine on küll üldise süsteemi pisike rakuke, kuid tänapäeva närvilises maailmas julgeoleku ja ohutuse tagamiseks oluline. Võtmesõnadeks on oskused, pädevus ja eesmärk. Iga üksiku demineerija-pommitehniku esmane eesmärk on eemaldada käibelt ebaseaduslik lõhkematerjal. Tegu pole pelgalt kohustusega, vaid edasise plahvatuseohu vähendamisega. Eesmärk on jõuda kiiresti ohuallikani, olgu selleks lahingumoon, lõhkeseadeldis, pommikahtlus vms. Saavutades sündmuse üle kontrolli ja piirates materjali võimalikku sattumist ebaseadusliku käitlemise ringi hoiame ära võimaliku plahvatuse ja säästame inimelusid.

Kasu või kahju, kulu või tulu?

Tavaliselt jääb tavainimesele märkamatuks ja arusaamatuks, et oma tööga toodavad demineerijad-pommitehnikud tegelikult riigile ressursse. Teenust tarbib kogu riik alates üksikisikust või firmast ministeeriumideni välja. Lahingumoona leidmise tagajärjel peatatud ehitustöö või põllul seisev traktor on üsna tavaline. Selles, kas ohust tulenev tööseisak kestab tunni-paar või nädala-kuu ja kas selle aja jooksul teenitakse kasumit või kahjumit, on suur vahe.

Koolinoorte harimine pommiohust, õiged käitumisjuhised ja oskused panevad meie lapsed tulevikus lõhkematerjaliga kokku puutudes õigesti käituma-otsustama.

Laiemas mõttes suurendab saadav tulu ka riigi üldist jõukust. Märgatav tulu seisneb lihtsalt selles, et oht saab eemaldatud. Kes meist ikka suudaks iga päev ohutingimustes tegutseda?

Üks Gruusia missiooni õppetunde meile on seotud sellega, kuidas saada tsiviilisikute eluolu pärast sõjategevust toimima. Kuna Gruusia territooriumile heidetud lennukipommid olid sattunud pahatihti just lennuväljade ümber asuvatesse küladesse ja põldudele, oli vaja need alad kiiresti üle kontrollida, ohtlikud leiud hävitada ja anda maa tagasi inimestele, kes seal elasid või seda kasutasid. Tihti ongi ohu tajumine seotud heaoluga. Sõja ja kriisi puhul inimesed mõistavad ja näevad ohtu, mis varitseb neid ja nende omakseid. Kui aga sõjast on möödas aastaid ja oma lähikonnas pole sõpru-sugulasi kaotatud, hakkab ohutaju ja valvsus hajuma.  

Eesti elu on läbi aegade tuginenud maaelule ja põllumajandusele. Seega toimib täpselt sama põhimõte siin, kodus: põllult leitud tapmiseks ja purustamiseks mõeldud mürsk või miin tuleb hävitada. Eesti elanikud on kiire reageerimisega niivõrd harjunud, et ei kujuta ettegi, et asi võiks olla teisiti – see on osa heaoluühiskonnast.

Meie suutlikkus leitud lahingumoona ja pommiohtu kõrvaldada on osa riigi toimimisest. Võimaluse piires tuleb aidata ka sõpru. Nagu eelnevast näha, on valdkond meie kõigi julgeoleku ja ohutuse tagamiseks oluline ka siis, kui pole kriisi ega otsest sõda.