Värskete uuringute põhjal võib väita, et noorte abielude kohal ripub mõõk: neidude ja noormeeste vaated kodusele tööjaotusele on sedavõrd erinevad, et tõsised tülid sel pinnal ei jää tulemata.

Uuringu "Argielu Eestis" andmetel toetab traditsioonilist tööjaotust peres 28% alla 35-aastaseid vallalisi mehi, samasuguste eluvaadetega noori naisi on aga ainult 7%. Sotsioloogide meelest tähendab see, et paarikümnel protsendil tulevastest abielu-inimestest võib kodutööde pinnal tulla ette tõsiseid lahkhelisid, mis võivad viia lahutusteni.

Selliseid eesti mehi, kes kodutööde tegemist oma loomuliku kohustusena võtavad, on praegu veel ainult murdosa. Kuid aasta-aastalt hakkab see arv kindlasti kasvama, sedamööda, kuidas võtame omaks arenenud riikides valitsevaid arusaamu.

Kodutööd on ühine asi

Eesti Kontserdi peadirektori Aivar Mäe kooselu praeguse abikaasaga algas keskkoolipäevil. Täna on ka ametlik abielu kestnud juba 20 aastat. Selle pika aja jooksul on Mäe sõnul ette tulnud paremaid kui ka halvemaid aegu, aga kodutööd on seni sõbralikult tehtud saanud. Mäe tunnistab siiski, et naine on kodus alati rohkem teinud ja koduste toimetustega tegeleb ta ise vabadel päevadel. Koristamine toimub Mäe sõnul kahe peale. Ja pliidi ääres ta nälga ei jääks. Ise oskab Aivar Mäe pannkooke teha ja suppi keeta, kuid tunnistab siiski: "Üldiselt käib minu söögitegemine nii, et viin pere välja sööma." Mäe sõnul on palju abi vanemast tütrest, kes on praegu juba 18-aastane: "Ta on suure hulga majapidamistööde koormast võtnud enda kanda ja hoiab ka pere pesamuna. Kuna majas on kaks perenaist, on naisel vahest üksjagu kergem."

Aivar Mäe meelest vastab see, et naised kodus rohkem teevad, kindlasti suures osas tõele. Kuid lisab, et eks nüüd ole elu ka natuke lihtsamaks läinud – kõikvõimalikku kodutehnikat on juurde tulnud.

Kai Eichen (18) on keskkoolitüdruk ja Ragnar Arakas (19) õpib ülikoolis. Omavahel on nad lähedased juba mitu aastat ja nüüdseks võtnud kindlalt nõuks ka koos elama hakata.

Kai sõnul on enamiku tema tuttavate kodudes nii, et naine teeb põhilise osa kodu-

töid, samas kui mees töölt koju saabudes jalad seinale viskab. Nii Kai kui Ragnar on kindlad, et nende kodus niimoodi ei juhtu.

Seni on kaks nädalat kõige pikem aeg, mille noored koos on veetnud. Selle aja jooksul tuli üheskoos ka majapidamise eest hoolitseda. "Me tegime kõike koos!" ei oska noored esialgu enda ja kaaslase panust kirjeldada. Pärast väikest mõtlemist tunnistab Kai, et Ragnar on tegelikult palju parem kokk kui tema. Ragnar jälle arvab, et õmblustöö jätaks ta parema meelega küll Kai hooleks – tal ei tule see nii hästi välja. Kai usub, et ei suuda Ragnari abita katki läinud asju parandada. Kui perre kunagi lapsed sünnivad, jääb nendega koju Kai. Ta arvab, et see on loomulik.

Noored usuvad, et saaksid sõbralikult hakkama ka siis, kui pere põhiliseks leivateenijaks saaks hoopis Kai. Ragnar tunnistab, et kui see Kaid ei häiriks, lepiks asjaga temagi.

Aivar Mäe soovib Kaile ja Ragnarile, et nad ka tegelikkuses sama sõbralikult läbi saaksid, kui praegu unistavad.

Poisid tõrjutakse köögist

Traditsioonilise mõtteviisiga mehe arvates peaks perekond elama rahujalal, kui mees suudab piisavalt palju raha teenida ja naine saab võimaluse olla kodus. Majapidamistöödes pole ju ometi midagi keerulist, konti ei murra, suurt vastutuskoormat ei ole. Millegipärast paneb kodus istuv naine end aga kirja psühholoogi vastuvõtule.

Koduperenaised tunnevad pere sissetuleku eest hoolitseva mehe ees aukartust. Selgub aga, et kui tasustamata kodutööd rahalisse väärtusse ümber hinnata, võiks enamikku abielunaisi õigusega pere peamiseks leivateenijaks pidada. 1996.aastal viis statistikaamet läbi ajakasutuse uuringu. Selgus, et koos kodutöödega on abielunaiste tööpäev keskmiselt kaks tundi pikem kui meestel, isegi kui nad on kodused. Peredes, kus on alla kuueaastased lapsed, on naiste tööpäev meeste omast üle kolme tunni pikem.

Traditsiooniliste vaadetega vanemaealised naised on meeste ja naiste tööjaotuse probleemi tõstatamisest üllatunud: tõeline naine on alati pidanud mehe ja seitse last toitma, ja nii juba aegade hämarusest saati. Kas noored naised on tõesti nii viletsad, et sellega toime ei tule? Ja traditsiooniliste vaadetega mehed ironiseerivad: kas lõplik võrdsus ja rahulolu on siis, kui naised kallavad valutöökojas vormidesse sulametalli ja mehed hakkavad sünnitama?

Eriarvamuste juured peituvad juba sügavas lapsepõlves, kus vanemad oma tõekspidamistele vastavalt lapses naiselikke ja mehelikke jooni püüavad arendada. Lasteaias tahavad millegipärast kõik poisid piparkooke küpsetada, kuid peagi tõrjuvad emad nad köögist kõrvale – pole ometi meeste asi seal toimetada.

Kodutöödega püüab tubli perenaine üksi hakkama saada. Hetke omaette mõtiskleda või raamatut lugeda saab ta alles siis, kui teistele pereliikmetele saabub öörahu.

Mõnikord tunneb ta hirmu perekonnas lahustuda, aga lepib saatusega. Sama on teinud ju paljud enne teda. Oma pojale soovib ema kindlasti sama hoolitsevat naist nagu ta ise. See soov ei pruugi aga täituda.

Sotsiaalministeeriumi võrdõiguslikkuse büroo juhataja Ülle-Marike Papi sõnul pooldavad traditsioonilist kodutööde jaotust ka keskealised mehed, ent nende tõekspidamistes on peidus huvitav vastuolu. Hiljuti korraldati võrdõiguslikkuse büroo eestvedamisel meeste seas tänavaküsitlus. Ootuspäraselt selgus, et perekonnapeade hoiakud koduse tööjaotuse osas on traditsioonilised – naise roll peaks olema kodu eest hoolitsemine. Kui seejärel meestelt küsiti, millist elukutset sooviksid nad oma tütrele, siis vastas enamik: temast peaks saama firmajuht.

Teatavasti eeldab firmajuhi kutse head haridust. Eestis on naiste haridustase viimastel kümnenditel olnud tavapäraselt kõrgem kui meestel ja soolised disproportsioonid meeste kahjuks aina suurenevad. Haritud naise jaoks ei pruugi tolmupühkimine ja askeldamine pottide-pannide keskel aga olla just unistuste tipp.

Tänases Eestis ei nähta siiski veel midagi imelikku situatsioonis, kui mees ja naine jõuavad samaaegselt töölt koju, mees kergitab imestunud näoga potikaant – ei olegi veel süüa!? Ja jätab naise üksi tegutsema.

Tööl käivaid naisi on meestega peaaegu ühepalju. Koolieelikute emadest teenivad perele elatist pooled naised. Neli naist viiest käib tööl ka siis, kui kodus kasvab kooliealine laps.

Eesti Ametiühingute Keskliit viis oma naisliikmete seas läbi uurimuse, kuidas kodutöid naiste ja meeste vahel jaotatakse. Selgus, et ligi kolmveerand vastanuist hoolitses kodutööde eest peamiselt üksi ja vähem kui veerand naistest leidsid, et abikaasad osalevad kodutöödes nendega võrdselt. Kuid isegi kõrgharidusega naised, kes tunnetavad traditsioonilise rollijaotuse mittesobivust kaasaegse eluga, ei teadvusta naiste ja meeste võimaluste ja kohustuste ebavõrdsust sotsiaalse probleemina. Vimma neelavad nad enamasti alla, mida tõestab ka probleemi teravuse erinev hindamine: tülisid koduste majapidamistööde tõttu sugeneb iga kuuenda naise ja vastukaaluks iga kümnenda mehe arvates.

Naised mängivad kangelast

Miks naised enda eest ei seisa? Nad usuvad isegi, et vajadus hoolitseda ja tõmme rutiinseid kodutöid teha on neile kromosoomidega kaasa antud. Selle eitamine tähendaks naisena enda nullimist.

Pole õige väita, et et just mehed mugavama äraelamise huvides traditsioonilisi stereotüüpe propageerivad.

Eesti üheks tuntumaks feministiks peetava ajakirjaniku Barbi Pilvre arvates on naised sageli konservatiivsemadki kui mehed. Oma järeldused võib teha nii persooni- kui ka teemavaliku põhjal, mille kaudu lugejate väärtushinnanguid mõjutatakse. Pilvre toob näite: "Vanade stereotüüpide kõrvale on Eesti naisteajakirjandusse tulnud uued, näiteks supernaise, kõigega toime tuleva naise stereotüüp. See naine on täiuslik ema, abikaasa, ta on ilus ja lisaks veel tipp-professionaal oma erialal." Üli-

inimeseks on raske saada, mõnevõrra tõenäolisem on see, et aja jooksul muutuvad meilgi naiselikkus ja mehelikkus mitmetahulisteks mõisteteks: naine võib juhtida kosmoselaeva, olla nii beib kui ka kodus istuv ema, nagu meeski võib kakelda ja putru keeta.

Liikumist demokraatliku ühiskonna poole võib juba igapäevaelus märgata. Ühiskondlik arusaam mehe ja naise rollidest inertsist veel püsib, kuid tegelikus elus hakkavad mehed uut olukorda omaks võtma. Sünnitus on aina sagedamini naise ja mehe ühine asi, samuti näitab statistika, et mehed tegelevad lastega ja osalevad kodustes töödes aina meelsamini. Mees saab võimaluse tõestada, et nad on tõepoolest parimad kokad, rutiinsete igapäevatööde laviini alt vabastatud naine kurdab harvem peavalusid, seni infarkti piiril rabanud perekonnapea ei pruugi enam töösse mattuda, sest naine jagab pere toitmisel temaga meelsasti vastutust.

Mehelikkus ja naiselikkus on mitmetahulised

Tallinna Pedagoogikaülikooli isiksuse- ja arengupsühholoogia õppetooli professor Voldemar Kolga hinnangul valitsevad Eesti ja Lääne ühiskonnas praegu erinevad tõekspidamised selle kohta, millised peavad meeste ja naiste suhted olema: "Läänes lasevad meespoliitikud end pildistada särki triikides või lapselapsega jalutades. Keegi ei tea, kas nad tõesti oma särke triigivad või lapsi hoiavad, aga avalikkuse ees jätavad nad just sellise mulje. Eesti avalikkus seevastu tahab arvamusliidrit näha lennukitüüri, mitte triikimislaua taga." Kolga märgib, et ehkki majandusliku arengu kiiruse ja moodsa elulaadi väliste näitajate – autode ja mobiiltelefonide hulga poolest oleme esirinnas, on suhtumine meeste ja naiste rolli samasugune kui traditsioonilise patriarhaalse ühiskonnakorralduse ajal paarsada aastat tagasi. Pole ju sisulist vahet, et tänapäeval istub mees arvuti taga ja naine soojendab toitu mikrolaineahjus.

Patriarhaalseid suhteid ja traditsioonilist tööjaotust pooldavad mehed ei taha Kolga sõnul lihtsalt võimu käest anda: "Väljaspool tegutsejal on suurem võim kui kodus toimetajal – ta on nähtav, kodune aga nähtamatu. Võim tuleb ka nähtavusest. Meest on ikka hinnatud sissetuleku suuruse järgi. Mehe produktiivsus on kvantitatiivselt määratav, naise kodutööd ja laste kasvatamist ei ole võimalik kvantitatiivselt hinnata."

Kolga sõnul on mitmesaja aasta vältel juurdunud arusaamad naise ja mehe vahelistest erinevustest väga visad muutuma: "Traditsioonilist soorollide jaotust peetakse sama enesestmõistetavaks kui seda, et tõrust saab tamm ja kassil sünnivad pojad, mitte koerakutsikad." Samamoodi eksisteerivad rahva teadvuses ka naiste ja meeste erinevused, mis Kolga sõnul on teaduslikele faktidele tuginedes tunduvalt väiksemad, kui seda üldiselt arvatakse: "Hoopis enam tõde on Simone de Beauvoir´ sententsis, et naiseks ei sünnita, vaid saadakse. Sama kehtib meeste kohta: teadlased on kindlaks teinud, et naistele ja meestele omane käitumine tekib vaid teatud tingimuste mõjul. Mingil põhjusel koju jäänud mehed muutuvad ekspressiivseks (nad räägivad ohtralt ja on väga abivalmid), karjääri kasuks otsustanud naised on aga peagi väga asised (iseseisvad, agressiivsevõitu, otsustavad kiiresti)."

Regina Hansen