Kui 426 aastat tagasi, oktoobris 1582 otsustas paavst Gregorius XIII, et kalender on muutunud juba liiga eksitavaks, ja võttis vastu Cristopher Claviuse ettepaneku seda muuta, algasid Roomas tänavarahutused. Põh-juseks oli, et oktoobrikuu tehti kümne päeva võrra lühemaks, ja inimesed olid vihased, et nad muutusid sellega kümne päeva võrra vanemaks. Neil polnud aimugi ajaarvamise kokkuleppelisusest. Vene õigeusu kirik kardab kalendri muutumist siiamaani ja tegutseb nõnda muu kristliku maailmaga võrreldes eri rütmis. See on näide, kuidas teadmise puudumine võib mõ-jutada igapäevaelu.

Tavaliselt on vastuseid raskem saada lihtsatele küsimustele kui keerulistele mõistatustele. Nii näiteks oli tegu küsimusega, millise kujuga on Maa. Loomulikult on Maa lame. Seda näeb ju igaüks oma silmaga. Seda arvasid isegi meresõitjatena tuntud kreeklased või vähemalt suur osa neist, ehkki nad teadsid hästi, et kaugelt lähenevast laevast paistavad esmalt mastid, alles seejärel ilmub välja laevakere. Kui aga maa on lame, siis peavad sellel olema servad. Miks pole keegi sealt alla kukkunud? “Keegi pole nii loll, et sinna läheb,” kõlas veendunud vastus, “seal elavad draakonid.”

Kuid kui Maa on ümmargune, nagu pakkus Pythagoras, ja ripub kusagil taeva all, mitte ei toetu elevantidele, siis miks see alla ei kuku?

Ajaloolase David Vseviovi kinnitusel lahendasid kreeklased ja roomlased selle probleemi erinevalt. Kreeklased nimelt ütlesid, et Maa ei kuku alla sellepärast, et see on juba alla kukkunud ja enam alla minna ei saagi. Roomlased aga lahendasid probleemi, tõdedes, et Maal pole mingit mõtet alla kukkuda. Augusti viimasel nädalavahetusel toimunud Teadus.ee suvekoolis, mis oli pühendatud Maale, juhtis esineja Vseviov tähelepanu sellele, kuidas arusaam Maa kujust, tähendusest ja mõjust on seotud kultuuriga. Eri kultuurid käsitasid Maad erinevalt, vastavalt oma kultuuriruumile.

Sama lugu on Maa vanusega. Seda ei olnud tõepoolest lihtne määrata. Piiskop James Ussher on läinud ajalukku sellega, et pakkus Maa tekke ajaks 4004. aastat enne Kristust. Tema rehkendas selle välja piibli järgi, ja mitte just kuigi ammu, alles 17. sajandi keskpaiku. 1861. aastal teatas tolle aja kuulsamaid teadlasi William Thomson, kellest hiljem sai lord Kelvin, et Maa ei saa olla vanem kui 100 miljonit aastat. Tema arvamus põhines lihtsal eeldusel, et kogu soojus, mis Maa saab, tuleb Päikeselt. Ja arvutada, kui kaua Päike võiks põleda, pole raske.

Kuid tol ajal polnud midagi teada radioaktiivsusest, mille Antoine Becquerel avastas aastal 1896. Ning siis selgus, et Päike ei põle tavaliselt ja et ka Maa sisemusest tuleb radioaktiivse lagunemise tõttu soojust. See Kelvini seisukoht tegi palju peavalu Darwinile – kui Kelvinil olnuks õigus, siis eksinuks Darwin oma liikide tekke teooriaga. Ja Kelvin läks selle vastu teadlikult. Nii nagu teevad praeguseni kreatsionistid. Nüüd teame, et Maa moodustus 4,54 miljardi aasta eest. Kuid küllap seegi arv täpsustub.

Maa kui sibul

Omapärane saatus oli saksa meteoroloogil Alfred Wegeneril, kes saavutas hilisema kuulsuse hoopis teooriaga, millel polnud ilmaga mingit pistmist. Erinevalt praegusajast uuriti 20. sajandi alul ilmastikku ja geoloogiat koos. Wegener, kes uuris ilmastikku Gröönimaal, avastas, et mandrid ei pruukinud minevikus kaugeltki olla sealsamas, kus praegu. Ta nägi, et Ameerika mandri idarannik ja Aafrika läänerannik on sarnase kujuga. Ning selle ja teistegi tõdemuste põhjal pakkus 1912. aastal välja, et mandrid on triivinud ja jäävadki triivima. See oli niivõrd absurdne idee, et Wegeneri peeti hulluks. Kuid Wegener avastas olemasolevate andmete põhjal, et Pariis ja Washington liiguvad teineteisest aastas viis meetrit kaugemale.

Ta pakkus ka, et kunagi olid mandrid koos, moodustades supermandri, mille ta ristis nimega Pangaea – Kõikide Ema Maa. Kuid Wegener ei saanudki näha oma teooria tunnustamist. Ägeda seikleja ja reisijana hukkus ta Gröönimaal 1930. aastal. Alles 1950. aastatel, kui tunnistati rahvusvahelise geofüüsika aasta saavutusi ning oli leitud suured ookeanialused mäeahelikud, ei saanud mandrite triivimist enam pidada hulluks ideeks.

Kuid mis on maakoore all? Selle küsimuse lahendas 1909. aastal Horvaatia geoloog Andrija Mohorovicic. Ta kasutas Balkani maaväringu seismilisi kaarte ja pani tähele, et lööklained, mis liikusid sügavale Maa sisse, jõudsid seismograafi pärale enne kui need, mis liikusid pinna lähedal. Sellest sai järeldada, et Maa väliskoor peab asuma tihedama kihi peal, kus võnkelained liiguvad kiiremini. Nüüdsed uuringud on näidanud, et Maa on suur sibul, mis koosneb suuresti eristatavatest kihtidest – sisetuumast, välistuumast, vahevööst ja maakoorest. 

Selle sibula sisse aga on inimene puurinud vaid imeväikesed augud, sügavaim neist ainult kaks kilomeetrit. Nii et oma Maast teame ikkagi imevähe. Kuid meil pole põhjust möödunud aegade teadlaste üle nalja heita. Teadus ongi nähtus, mis muudab pidevalt oma seisukohti ja täpsustub. Kunagi arvas ka Albert Einstein, et pole vähimatki vihjet, nagu saaks energiat aatomist eales vallandada.

Kreeklased pidasid kõiksuse algaineteks esmalt vett, siis õhku ja siis tuld. Maa tuli neljanda alg-ainena käiku Empedoklese töödega 2500 aasta eest, palju aega enne Aristotelest.

Inglise antropoloog James George Frazer on oma suurepärases eesti keeldegi tõlgitud raamatus “Kuldne oks” näidanud, kuidas ajaloo käigus on maagia muutunud müüdiks, see omakorda religiooniks ja religioon teaduseks. Sama lugu on ka Maa uurimisega.