Minutiga jõuab tegelikult päris palju, tõsi küll, Eesti Päevalehte sellega läbi ei loe.

Sellel nädalal sai avalikuks ettevõtmine nimega www.minut.ee – veebisait, mis ei ole kindlasti mitte portaal, vaid ütleks, et minuti-põhine keskkond, kuhu toovad uudised kohale lugejad ise. Maailmas on sarnaseid ettevõtmisi teisigi, mina loen näiteks regulaarselt slashdot.org esikülge ning minu suureks heameeleks kasutab ka minut.ee tarkvarana nimelt sama tarkvara.

Kasutamisõpetus ja samas ”minuti” lahtiseletus käivad umbes nii. Sina surfid netis ja leiad kusagilt laiast maailmast ühe huvitava infojupi, olgu see siis tänane uudis või veidi vanem. Sa vaatad üle mõned teema kohta käivad lingid, kiikad kommentaare ja avastad, et asi on huvitav. ”Just sellest sai eile Matiga räägitud!” tuleb pähe, tekivad veel mõned seosed asjade käiguga.

Ja nüüd võtaks umbes pool päeva see kõik lehte sobivaks artikliks vormistada. Aga umbes minut kuluks, et panna kirja kaks-kolm lauset asja iva kohta ning lisada hüperlingid – sinu leitud uudisele ning veel mõnele olulisemale saidile maailmas ja meil. Mis sest, et minu huvi on arvutid ja sina oled näiteks kärbsepaberi müügimees. Kui sa suudad oma ala uudise kolme lausega huvitavaks muuta, on üsna suur tõenäosus, et ma viitsin astuda veel ühe sammu ja kiigata ka algallikaid, millele sa viitad.

Minut.ee toimetajatel kulub umbes minut, et vaadata üle ports selliseid ”mina ise tegin” uudiseid ja otsustada, millised neist väärivad laiema üldsuse tähelepanu ning need kohe ka esilehele postitada. Minul kulub minut, et visata pilk peale esilehe-uudistele, veel paar minutit, et kiigata lähemalt paari huvitavalt. Ei mingit ”päeva” nagu Äripäeva või Eesti Päevalehe puhul, rääkimata posti-vanamehe ootamisest – minutist on saanud aja-etalon.