Selle loo müümine algas nädalaid tagasi linnaruumis prügikastipostritega - täpselt mürsikute silmavaate kõrgusel. Kõnetati ainult lapsi, sest küpsema inimese silm ei takerdu kahemõõtmeliselt joonistatud tegelaste askeldusi jälgima. Lugu algas ärevakstegeva hoiatusega, et “tuleb olla valvel, nad on juba kohal”. Sõrmega millelegi ei osutatud, esitati ainult nimetu teadmine “millegi valvsustnõudva saabumisest”. Kultuurilisi tähendusi hakati tootesse sisse kuduma enne selle avalikustamist. Agatha Christie oleks rahul – mõrvar peabki ju selguma alles viimases peatükis. Ka reklaamijad ei kiirustanud meediasse sisestatud kujutisi ankurdama reklaamitava toote külge – intelligentne üritus, mis lähendab nende leivatööd krimkale. Tarbijale antakse aega oletuste tegemiseks, reklaamkujutisse luuakse ruum tema enda fantaasiale.

Siis lisandusid animeeritud hoiatused teles, mis kruvisid pinget veelgi. Muidugimõista ainult laste hulgas, sest nende vanemate valvsus oli multikaformaadiga ammu uinutatud. Ja siis ei läinud enam nädalatki, kui saabus lahendus – linalakk poisiklutt multifilmist osutus ikkagi müügimeheks, kelle nupukus päästab kogu maailma lapsed ilmaruumist tulnud limaste lastevaraste käest. Kogu lavastuse keskele ilmus uue kõnekaardi näol kiirgav puänt ise ja järgnenud süĻee kirjeldas vaid seda, kuidas kosmilised lastevaenajad kahanevad tillukesteks ohututeks potsatajateks ja lapsed ise kosuvad täismõõtu tegijateks.

Kogu loo konstrueerimisel on tehtud mõned küsimusi tekitavad eetilised valikud. Kampaania kõnetab joonelt lapsi, minnes mööda lastevanematest, kelle rahakotiraudu “ärapestud” lapsed varem või hiljem hakkavad kangutama. See ilmselt kärbib kõnealuse reklaamikampaania tõhusust. Lapsevanematele ei meeldi, kui asju otsustatakse ilma nendeta; kui nende selja taga üritatakse nende silmaterale tänaval midagi näidata, kaela määrida, selgitada. See ärgitab neis teistsugust valvsust kui hirm tulnukate ees. On olemas vaatenurk, millelt müügimees, narkodiiler ja kommionu näivad täpselt ühesuguste pealetükkivate tegelastena. Selle paranoia hajutamiseks peab reklaamija tegema muusikat ka neile, kes toote kinni maksavad, mitte ainult selle alaealisele tarbijale.