Muusikaküla suvises pealinnas

Täna algav uus muusikafestival Maailmaküla on eri kultuuride mõista tahtmise pidu.

“Ma ei tea, kus on see piir, millal miski lakkab olemast maailmamuusika ja saab peavoolumuusikaks. Algselt ju ongi ainult päritolumuusika. Mingil arenguperioodil kantakse see ühest kultuuriruumist teise, juurde tulevad teised asjad ja originaal minetab oma tähenduse. Aga mõelgem näiteks bluusile – neegri rahvalaulud, mida ka valged mehed oma oskuste järgi mängivad,” üritab korraldaja Paul Pihlak maailmamuusika mõistet lahti seletada.

Samas polegi mõiste nii oluline, leiab ta. “Kõige tähtsam on ikkagi see, et kõigil on lahe olla ja kõigil on ükskõik. Zen või chill või kuidas tahad, ja siis ongi kihvt!”

Korraldaja lubab, et Maailmaküla kolm festivalipäeva Pirita kloostri varemetes on arusaadavad kõigile, nõudmata mingeid eelteadmisi, aga samas ei kriibi ka spetsialistide kõrvu. “Oleme esinejad valinud nii, et kõik oleks võimalikult arusaadav ja nauditav. Et kõik oleks mõistetav, aga ei tähendaks spetsialistide meelest jama. Lihtne, aga hea,” sõnab Pihlak. Esinejaid on kõigilt neljalt kontinendilt, mida inimesed asustavad. Kuna valik katab kõike Kuuba tantsust Tõva kõrilauluni, on see omamoodi väike minimaailm.

Urbanistlik folkfestival

Miks esitletakse taolist pärimust keset pealinna kiiret liiklust? Pihlaku sõnul pole Pirita klooster sõelale jäänud toimumispaik, sest tegelikult tekkis festivali mõte just sellest kohast, selle traditsioonidest ja ajaloost. Seda, kas festival kunagi linnast välja kolib ja suured mõõtmed võtab, mees ei luba, pigem meeldib talle just see, et see on Tallinnas. “Tallinnas on erinevaid inimesi, paljudele meeldib ka folk. Mina oma vanuses või siis piisavalt suure urbanistina telki või võimlapõrandale ööbima ei lähe. Ma pole kindlasti ainus, minusuguseid on rohkem ja nemad tahavad ka peol osaleda,” leiab ta, vihjates Viljandi pärimusmuusikafestivalile.

Küll aga on Paul Pihlak täis lootust ja tahtmist, et Maailmakülast kasvaks traditsioonidega sündmus, kuhu tullakse ka piiri tagant. Praegu käib töö just selle nimel, et saaks seda teha veel ja veel ja veel, kinnitab korraldaja.

Maailmaküla

16.–18. juunini Tallinnas.

Pirita kloostri varemetes ja

ööklubis Amigo.

Festivali pass 390–490 krooni.

Päevapiletid reedeks 125–175, laupäevaks või pühapäevaks 225–275 krooni.

Pileteid müüvad Piletipunkt ja

Piletimaailm.

Programm: www.maailmakyla.ee

Soovitus

Mida võiks Maailmakülal kuulata?

Ma ei imestaks, kui just Leiko kontserdist saaks paljudele Maailmakülal kõige tugevam elamus. Hea minek peaks siinse publiku hulgas olema ka Cubanisimol.

•• Piirpauke: Omal veidral moel illustreerib soome ja vene muusikakultuuri lähedust. Tihti võiksid bändi meloodiad ja harmooniad sobida samahästi mõne vene rahvalaulu taustaks. Aga eriti lahedaks muudab bändi mingi eriline suvalisus, mis väljendub kõiges, alates arranÏeeringutest ja lõpetades vokaaliga. See aga ei tee lõpptulemust sugugi vähem nauditavaks.

•• Haydamaky: Ukrainlased vallutasid eestlaste südamed Viljandi folgil juba aastate eest. Sellest saadik on nad ikka ja jälle Eesti pinnale esinema sattunud. Algul jätsid nad mulje üle keskmise tugevast süldibändist, kes lõid sarmiga just kontsertidel. Nüüd aga mõjuvad bändi salvestused sama jõuliselt kui kontserdidki.

•• Kékélé: Kongo ansambel mõjub kui võluv sissevaade ladina rütmidesse. Ja miks ka mitte, sest väidetavalt on rumbal Aafrikaga tihedad seosed. Nii on tegu kohustusliku kontserdiga kõigile neile, kellele on meeltmööda mõõdukus ja maitsekus ning meloodilised soolod ja mitmehäälne laul.

•• Leiko: 1964. aastast tegutsenud setu koor on kahtlemata festivali kõige erilisem esineja. Teistest kollektiividest eristab seda rangelt traditsiooniline lähenemine esitatavale materjalile.

•• Cubanisimo: Esitab tantsulisi salsarütme, saateks ülevad puhkpillikäigud ja kõige erinevamad löökpillid.

•• Jaipur Kawa Brass Band (pildil): Hindudel on laia joont. Nende repertuaaris kohtab aasialikult rikaste löökpillide ja lääne dÏässi traditsioonile tuginevate puhkpillide dialooge. Ja tulemuseks on suurejooneline muusika.

Veera Hirsik, Setu koori Leiko juht:

minu elu ajal setu laul välja ei sure

•• Mis laule kontserdil esitate?

Me alustame kontserti setu naise päevaga, siis räägime tema elust ja tegudest. Algab tööga, siis tuleb pidutsemine. Ja lõpeb meie endi eluga.

•• Kas setu rahvalaul elab edasi ka rahva suus?

Eks ta läheb aastatega edasi suust suhu. Need on vanad kombed nagu folkloori järgi ikka on olnud, kuigi eks tänapäeval pannakse ka pilti ja kirja.

•• Nii et setu rahvalaul välja surema ei hakka?

No minu elu jooksul ei sure, kuigi ma olen juba eakas. Meie, eakate kõrval on uus koor, koolilapsed kannavad seda laulu edasi. Nii et ma ei näe seda ohtu.

•• Olete palju esinenud väljaspool Eesti piire. Kuidas võtavad setu laulu vastu lääne-eurooplased?

Lauluga on niiviisi, et see on universaalne, ülemaailmne. Eks inimesed võtavad ikka viisist, ilmest ja kõigest. Me oleme igal pool esinemas käinud ja kõikjal on meid väga hästi vastu võetud.

Brigitta Davidjants