Naabritüdrukust jumalannaks, Kylie Minogue’i „Aphrodite” Tallinnas

Laupäevane popiprintsess Kylie Minogue’i kontsert Tallinnas taaselustas est­raadi samasuguse säraga nagu Kesktelevisiooni aastavahetusprogrammid.

Kylie juba kaheteistkümnenda tuuri „Aphrodite” visuaalseks tuumaks on antiik – sellega mängitakse lavakujunduses, kostüümides ja butafoorias. Nii sai publik silmadega süüa paljaid lihaselisi torsosid nii ekraanidel kui ka live-tantsijatena. Kuid nagu ühele 1980-ndatest toituvale megastaarile kohustuslik, oli peateemat segatud kõige eklektilisemal moel kõigi muude kohustuslike sõuelementidega – Ladina-Ameerika karnevalide, ämblikmehe akrobaatika ja felliniliku catwalk’i numbriga. Vaadates publikut, kes moodustas kontserdipubliku enamuse – toolidel rahulikult istuvaid keskealisi inimesi—, siis tühja kõhuga ei jäänud ilmselt keegi.

Artistina on Kylie inimlik ja soe, mõjudes armsa naabritüdrukuna. Ta on natuke naiivne, kuid see-eest heasoovlik ja ilus. Ja mis veel oluline: ta ei püüa mõjuda enamana, kui ta on. Just see pretensioonitus, millega Kylie teeb peavoolu poppi, on sümpaatne. Hoolimata üüratutest tualettidest, mille alla tema habras ilu oli enamasti maetud, säras ta siiski sulekuhilatest läbi, suutes anda ka Saku suurhalli mõõtu ruumis mingi intiimse mõõtme.

Kuna ilu ja armastuse jumalannal Aphroditel oli ka võim vetevalduste üle, siis läbis ühe teemana sõud ka vesi.