Naftavaba maailm hakkab otsima elusat naftat
Ühel heal päeval juhtub nõnda, et maailmast saab nafta otsa. Kui selle ettekuulutusega tuli 1960. aastatel lagedale Rooma klubi nime all esinenud rühm kaalukaid teadlasi, on seda pärast korratud sadades variantides. Nüüdsete ennustuste kohaselt tipneb maailma naftatoodang praeguse ja 2030. aasta vahel. Siis ei jää üle muud kui langeda. Praegu tarbitakse maailmas iga päev iga inimese kohta kaks liitrit naftat.
Kuid kui suured naftasõltlased me tegelikult oleme? Ja kui kergesti sellest sõltuvusest vabaneda saab? Me võime kujutleda, et kui käime põhiliselt jala või sõidame jalgrattaga ning kütame ahju puudega, siis pole meil muret, kas nafta saab otsa või ei.
Hügieeni allakäik
Kuid mis siis ikka juhtuks, kui ühel heal hetkel naftat enam poleks? Muidugi jääksid seisma autod ja kukuksid alla lennukid. Kuid autosid ei aitaks ka biokütus, sest laguneksid autokummid, haihtuks plastsisustus, kaoksid värvid ja korrosioonitõrjevahendid. Meie laual poleks enam arvutit. Meie käest kaoks mobiiltelefon. Kuid ka pastaka järele ei saaks haarata, sest seegi on enamjaolt valmistatud plastist. Värv kukuks seintelt maha, vannitoakardin haihtuks. Kuid vannitoast kaoksid ka kõiksugu seebid, šampoonid ja kreemid – koos neid sisaldavate karpide ja tuubidega. Kanalisatsioonitorustik häviks ja veevärk laguneks. Hügieen käiks alla ning inimene satuks haiguste meelevalda. Eluiga on alates tööstusrevolutsioonist pikenenud 80 protsendi ulatuses just paremate hügieenitingimuste tõttu, vaid viiendik tuleb arstiteadusest.
Kuid ka arstidel poleks enam palju teha. Õlid, salvid, tervistavad kreemid, tabletid – needki põhinevad suures osas naftast saadud ainetel. Kes vajab medikamente, seda tabaks nafta kadumine õige valusalt. Suhkruhaigust, kõrgvererõhutõbe või depressiooni ravivad tabletid laguneksid koost.
Asfaltteed kaoksid ja bituumenkatused laseksid lõbusalt vihma läbi. Ka vihmakeepe poleks meil enam võtta. Ning vihmavarjude pealisriie ja plastkäepidemed jääksid ajalukku.
Võlusõna “nafta” tuleb kreeka keele kaudu hindu või pärsia keelest ja see tähistas mulksuvat õli. See õli mulksub meie tsivilisatsiooni keskmes aga nii tugevalt, et me ei taipagi, kuidas oleme sellega käsist-jalust seotud.
Plastaknad, värvid, tindid, liimid, määrded, parfüümid, nailonsärgid, vinüülplaadid – kõik need tooted põhinevad naftast saadavatel süsivesinikel. Süsivesinikud on imepärased ained. Koosnedes vaid kahest elemendist, süsinikust ja vesinikust, võivad need moodustada pikki ahelaid. Ning tänu säherdustele ahelatele ei purune pooleks teivashüppaja teivas ega lagune jalgratturi rattakumm.
Maailma esimene naftapuurauk puuriti USA-s alles 150 aastat tagasi. Naftakeemia hakkas sealsamas arenema alles 80 aasta eest. Kuid nüüd tundub, et tagasipääsu ei ole. Inimene on end nii naftasaaduste võrku mässinud, et ei saa sellest arugi.
Nafta kalkuni kõhust
Süsinikuühenditel põhineb kogu elu Maal, süsinik on meie keha biomolekulidele hädavajalik, ja naftalegi on aluse pannud elu. Tillukesed elusorganismid sadestusid merepõhja ning seejärel on nad hapnikuvabaduses elavate bakterite toimel ning kõrge rõhu ja temperatuuri all miljoneid aastaid laagerdunud.
Naftakeemia on kallis ja hinnatud tööstusharu. USA-s tarbitakse 70,6 protsenti naftatoodetest kütustena ja vaid 3,4 protsenti naftakeemia toodetena, nagu plasttooted, kosmeetika, pestitsiidid, värvid. Kuid raha liigub mõlemas harus umbes sama palju, 380 miljardit dollarit aastas. Nafta puhastamisel saadakse palju süsinikul põhinevaid molekule, kuid vaid üksikud neist on naftakeemiatööstuse alustalad. Need on etüleen, propüleen ja benseen – just nende molekulide reaktsioonivalmidus ja suurus teeb need paljude toodete tarbeks käepäraseks.
Kas on siin rohtu, mis avitab, kas naftatoodetele on üldse alternatiivi? Kui, siis muidugi bioloogiliste ainete kujul. Nii on biokütuste tootjad otsimas võimalusi, kuidas teha kasulikke tooteid kõrvalainetest. Sel juhul oleks ehituskivideks suhkrud, tärklised, rasvad ja valgud. Biomassi saab teraviljast, suhkruroost, heinast, puust, sojast või koguni vetikatest. Mõne toote jaoks on püütud kasutada isegi loomi. Nii toodab firma nimega Muutuva Maailma Tehnoloogiad kalkunisisikondadest iga päev 79 500 liitrit naftat. See rahuldab siiski vaid 40 000 inimese naftanälja.
Selline tootmine on siiski kallis isegi praeguste naftahindade puhul. Kuid süsiniku hind aina tõuseb ja lõppude lõpuks on naftas leiduvad süsivesinikud ka elu tekitatud. Nõnda otsitakse ka võimalusi kunstnafta sünteesimiseks värskemast elusainest kui miljonite aastate vanusest naftast. Värske taimematerjal sisaldab ühendeid, mida taim on sünteesinud oma ellujäämiseks. Selliseid ühendeid naftas ei ole. Nõnda on lootust leida uusi võimalusi näiteks farmaatsiatööstusele. Suured molekulid on kiraalsed – see tähendab kahte kätt nagu kindad. Elusorganismid kasutavad vaid üht kätt molekule. Ravimitööstusest tulevad ained koosnevad võrdses koguses parema- ja vasakukäelistest molekulidest. Kuid neist mõjub vaid üks, nõnda et tarbija saab oma raha eest vaid poole. Kui toota vajalikke molekule taimedest, see häda kaob.
Nii et kui nafta kaob, peab selle asemele astuma taimestik. Iseasi, kas leidub nii palju põllupinda, millel kasvatada nii inimesele vajalikku toitu kui ka toorainet plassmassi jaoks, millega elektrijuhtmeid isoleerida. Kui põldu napib, peab inimene leppima energialühisega. Kuid sel puhul ei saa abi ka naftapõhisest parafiinküünlast. Vaha saamiseks tuleb pöörduda mesilaste poole.
Kui nafta saab otsa
Kaotajad: asfaltteed; plasttooted; arvutid, telefonid, pastakad; värvid, aknaraamid, bituumenkatused, põrandakatted; ravimid, parfüümid; kanalisatsioon ja veevarustus; küünlad, elektrijuhtmed; hügieenitarbed - seebid, kreemid, sˇampoonid; naftatankerid
Võitjad: kruusateed; pliiatsid, kriidid ja tahvlid; puumajad, rootsi tüüpi värvid; loodusravimid; kooguga ja vändaga kaevud; puukütteahjud, mesilasvaha; loomsed ja taimsed hügieenivahendid; naftavaba Läänemeri
