Lasteaialapsed mängivad arsti, uurivad vastastikku üksteise kehasid ja nende erinevusi. Kas on põhjust ärevuseks, paanikaks, mureks? Seksuaal- ja paarinõustaja Pille Kütt rahustab vanemaid: selline huvi on tavapärane. „Laste seksuaalsus on teistsugune kui täiskasvanutel – nad uurivad keha, avastavad selle detaile ja panevad tähele, mis on omamoodi. Ennast uurides, puudutades ja näidates otsib laps mõistmist, naudingut ning ka

lohutust oma kehast,” selgitab ta.

Kui lapse käitumine muret teeb, soovitab Kütt mõelda oma lapsepõlvele, kui oldi sama vana. Võib-olla polegi lapse käitumises midagi häbiväärset, vaid tema tegevus ja reaktsioonid seostuvad meie endi läbielatuga. Võib-olla on meid lapsena samade tegevuste eest keelatud ja häbistatud. Sama rada ei maksa siis oma lastega uuesti läbi käia. Just vanemate suhtumine lapse seksuaalsusesse määrab ära selle, kas lapse uurimisreis on avameelne ja rõõmus või kantud häbitundest.

Millal ja millest rääkida?

Lastega saab rääkida igal teemal, kui teha seda eakohaselt ja last tunnustades. Seksuaalsus, eriti veel lapse seksuaalsus, on õrn ja tundlik teema. „Väga mugav ja turvaline oleks, kui meie lapsed oleksid seksuaalsed alates teatud vanusest, näiteks 18. eluaastast. Kahjuks või õnneks on inimene seksuaalne olend sünnist surmani,” selgitab Kütt.

Seksuaalsus on tihedalt seotud inimeseks olemisega, mistõttu ei tasu mõelda, et las laps veel kasvab, küll siis räägime n-ö neil teemadel. Kui lapsel on küsimus, ootab ta sellele vastust, ja hea on, kui see vastus tuleb tema vanematelt, mitte sõpradelt vürtsikas kontekstis.

Kütt toob näite, et kui viieaastane tüdruk küsib isalt, kas peenis on soe või külm, siis piisab talle vastusest, et see on soe. Laps ei oota sel hetkel loengut seksuaalvahekorrast ja viljastumisest.

Sõpruskonnast tulevad tihti roppused, mida väike laps kordab, teadmata sõnade tegelikku tähendust. Kütt soovitab lapsega maha istuda ja arutada, mida need sõnad üldse tähistavad ja kas kehaosi on võimalik ka ilusamini nimetada.

„Olen seda meelt, et kõik saab alguse lapse ja vanema suhtest. Kui lapsel on harjumus oma küsimuste ja muredega ema-isa poole pöörduda, kui vanemad leiavad lapse jaoks aega ja tahtmist, et maailma asju selgitada, siis tulevad lapsed ka samavõrd oma seksuaalsust puudutavate küsimustega,” ütleb Kütt.

Vanema mured

Seksuaalnõustaja poole pöörduvad vanemad lapse seksuaalsuse küsimustega harva. „Selline harjumus puudub, häbi on liiga suur,” tõdeb Kütt. Pöördutakse siis, kui on mure lapse tervise pärast. Lapsevanemate muresid kuuleb ta peamiselt koolitusi läbi viies. Põhimureks on see, kui väike laps ennast rahuldab. „Vanemad ei oska selle teemaga midagi peale hakata. Kas keelata, kuidas ma lasteaia õpetajale seda selgitan jne,” räägib Kütt.

Väikelapse pidev eneserahuldamine võib olla seotud suurenenud ärevustundega. Ehk on peres olnud sündmusi, mis on lapse turvatunnet kõigutanud? Perre on sündinud uus laps, emal-isal on paarisuhtes probleeme, laps on vahetanud lasteaeda või just sinna läinud? Oma keha on hea ja turvaline, lapsed leiavad sealt lohutust.

„Vanema kohus on lapsele selgitada, et su keha on hea ja ilus, sa võid seda puudutada, kuid tee seda omaette oma toas. Nii on lihtsalt kombeks. Ka täiskasvanud ei katsu end teiste ees,” õpetab Kütt sõnu seadma. Lapsed on arukad ja mõistavad. Ja kui mitte esimese korraga, siis peaks seda teemat rahulikult selgitama seni, kui laps aru saab.

Ärevuse korral soovitab Kütt pakkuda lapsele enam lähedust ja hoolimist, hoida teda süles, silitada, vaadata temaga koos raamatuid, pühendada talle enam aega. Samuti lasta lapsel oma muredest rääkida. Ei tasu kohe lohutama hakata stiilis, et pole midagi, küll saad hakkama. „Kui lapsel on mured ja hirmud, on tal õigus neid tunda ja väljendada,” õpetab Kütt.

Lasteaialaste „arstimängud” ja üksteise keha uurimine on tavapärane. Hea on siiski silm peal hoida, et neid mänge mängiks sama arengutasemega samas vanuses lapsed. Et mängule ei tekiks juurde väärkohtlemise maiku. Lapsele tuleb selgitada, et tema keha on tema oma ja mitte keegi ei tohi seda puudutada, kui tema seda ei luba. Ning võõraste inimestega ei tohi kaasa minna. Kui võõras tahab kaasa kutsuda, siis peab jooksma turvalise täiskasvanu juurde, mitte metsa. Peab kõva häälega appi karjuma, võib lüüa ja ennast kaitsta.

Ohumärke võivad vanemad aimata sellest, kui seksuaalse sisuga mängud muutuvad valdavaks, kui neid mänge mängides tahavad lapsed riideid seljast võtta, püüavad imiteerida seksuaalse sisuga tegevusi, panevad esemeid tuppe või pärakusse. Võib-olla on nad näinud pealt täiskasvanute seksuaalse sisuga tegevusi ja tahavad neid nüüd jäljendada. Välistatud pole seegi, et keegi on last ära kasutanud. Seepärast tuleb lapsega rahulikult ja häbistamata rääkida ning küsida, millest selline huvi on tingitud. Vajaduse korral saab abi otsida psühholoogilt või sotsiaaltöötajalt.

Artikkel ilmus SA Dharma Luiga fondi stipendiumi toel