Ninja-Lenna: “See on ikkagi nii poliitiline võistlus”
Kohe pärast Eurovisiooni lõppvooru, kus ka Šveits mõned korrad tabelit juhtis, tormas Lenna Kuurmaa Austria telekanali otse-eetrisse intervjuud andma. “Kas sa olid pettunud, kui sa oma kodustelt idariikidelt nii palju hääli ei saanud, kui loodeti?” küsis ajakirjanik.
Vana Euroopa on surnud, ida otsustab kõik. Seda näitas hääletustabel, kus Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia jagasid viimaseid kohti. Rootsis sündinud kreeklanna Helena Paparizou võit näitas just seda, et esikoha saavad tiimid, kes murravad traditsioonilise hääletusmudeli ehk saavad 12 punkti ka neilt riikidelt, kes varem ajaloolistel, religioossetel või geograafilistel põhjustel pole neile punkte andnud. Rootsi hindas oma alama Kreeka lugu just 12 punktiga.
“Meie andsime oma parima, see on ikkagi nii uskumatu poliitiline võistlus, mis riikide vahel toimus,” vastas Lenna Kuurmaa Austria ajakirjaniku küsimusele. Ilmselt on see, mis Eestit järgmisel aastal aitaks, hästitreenitud kehaga võluv meeslaulja, kes on pärit näiteks Balkanilt. Võõrleegionärist Bentoni-aasta oli ju Eestile seni edukaim?
Ukraina publikut läbis pettumus-ohe ja vilekoor, kui Valgevene publik andis oma 12 punkti Venemaale, mitte Ukrainale. Mõni ime ka, Vene laulja oli ju valgevenelane! Kummaline lugu selle Ukrainaga – ühtpidi on ta slaavi kultuuri häll, aga teistpidi uhke ja iseseisev rahvuslikult ärkav riik. Igal juhul lehvisid ka kolla-sinised Ukraina lipud Vene laulu ajal ja vastupidi.
Soome laulja meeleheide
Samas ei saanud tõestust Soome mudel, kus Norrast pärit eurolaulja Geir Rönning poolfinaalist välja kukkus. Ilmselgelt ei ole ta mees, kes oskaks kaotada. Rääkimata poolfinaali “võidukast” Soome lipu defileest, suutis ta ka finaali järel tagaukse juurde ajakirjanike ette esinema minna. Ilmselt oli ta enne seda end pisut soomlaseks joonud, kui ta rullis lahti hiiglasliku plakati kirjaga “Me ei ole luuserid ja me teame, miks” ning tantsis sellega finalistide seas ringi. Enne plakatiga väljailmumist etendas mees meeleheite menuetti, ilmudes uksele ja küsides pressipilvelt: “Oo, kas ma võitsin midagi? Tõesti mitte?” Samal ajal pritsis eurolaulik mineraalvett ja õhkas, et see on tema võidušampanja.
Filipp Kirkorov ei suutnud ilmselt samuti uskuda oma laulupere kaotust. Finaali ajaks olid hõbedases kleidis Angelica silmad ära kuivatatud ja ta liikus omal jalal ringi. “Ma tean, ma olen seda kõike läbi elanud,” sõnas Kirkorov juba mitmendat korda intervjuud andes.
Peab nentima, et oma limusiinidega mõjus Kirkorov euroopalikul lauluvõistlusel nagu neegrikuningas – enamikul Euroopa ajakirjanikest pole ju õrna aimugi, millise venekeelse maailma pooljumalaga tegu on. Ainult venekeelsete maade ajakirjanikud tarduvad Kirkorovi nähes võlutult paigale nagu küülikud boamao ees.
Kreeka ilus Helena
Pressikonverentsil küsis Valgevene ajakirjanik, kuidas Kreeka-Helena, kes on korra kolme aasta eest Eurovisioonil võiduta jäänud, suhtub sellesse, et tema sõbranna Angelica, kes esitas kreeklaste Nektarios Tyrakise ja Nikos Terzise lugu, ei läbinud poolfinaali. “Meil on selle heliloojaga olnud hea koostöö ja Angelicaga oleme suured sõbrad, aga see on karm võistlus.”
Pressikonverentsil olid muide ka Helena ema ja isa, lisaks korraldustoimkonnad ja niigi patriootlikud väliskreeklased, kes nutsid ja rõõmustasid nagu lapsed.
“Kui Kreeka on suutnud võtta kogu maailma vastu Ateena olümpiamängudel, siis Euroopa võõrustamine pole selle kõrval raske ülesanne,” sõnas võitja. Helena pole oma elus eriti palju Kreekas elanud, sellest hoolimata kinnitas ta, kuidas seda maad armastab, ja ka kreeka keel on tal suurepärane. “Ma ilmselt ei suudaks elada ilma Rootsi valgete talvedeta ja ilma Kreekata, kuus kuud ühes kohas ja kuus teises oleks ilmselt imeline,” sõnas imekaunis Helena. Muide, kodakondsuse ja viisandusega on tal Kreekas pidevalt probleeme.
Nii siirupisi ja vastastikku õlalepatsutavaid pressikonverentse polnud ma enne näinud. Ukraina pressi täieliku poolehoiu võitis Helena avaldusega: tema arvates peaks Ukraina kindlalt kuuluma Euroopa Liitu.
Kahju, et Moldova ei võitnud
Polnud raske ette kujutada EBU mehi, kes on kogu endise totalitaarse riigi korralduse kadalipu just värskelt läbi elanud, higi pühkimas iga kord, kui Rumeenia või Moldova esikohtadele ohtlikult lähedale jõudsid. Moldova oleks võinud oma eripärase looga ilmselgelt Ruslana kübaratrikki korrata.
Kuigi esikohta ei tulnud, ei saanud kotkalippudega albaanlased kuidagi pille kotti pandud ning tantsisid ja laulsid koos Serbia ja Montenegro lauljatega, nagu oleksid nad maailma vallutanud.
Mida öelda lõpetuseks? Oli tore spordipidu, ütleks ilmselt Lembitu Kuuse. Ma oleks temaga siinkohal nõus. Ilmselt ei ole ma siin linnas olijatest ainus, kes on Ukrainasse siiralt armunud ja kavatseb kindlasti tagasi tulla.
Kahju ikkagi, et Rumeenia või Moldova ei võitnud. Miks ei võiks Eurovisioonist saada regionaalpoliitiline arendusprogramm noorte euroriikide osas?
Opositsiooni-liikumise meeleavaldus finaali eel
“Ei Ukraina getole,” seisis plakatitel ja lippudel, millega Ukraina opositsioonilise regioonide partei noorteliikumine Eurovisioonile minejaid vastu võttis. On ju Ukrainas regioone, mis Juštšenko isikuga presidendikohal sugugi rahul pole. Tema poolt hääletades valiti pigem demokraatia kui konkreetse isiku poolt.
“Ukraina ukrainlastele,” ütlesid teised loosungid, mis protesteerisid tänavate, metroojaama ja bussiliikluse kinnipaneku vastu. Lendlehtedel, mida noored jagasid, seisis, et Ukraina poliitilist opositsiooni on tabanud repressioonide laine.
“Ukraina on muutumas politseiriigiks, kus inim- ja kodanikuõigusi jämedalt rikutakse,” kirjutas vene- ja ingliskeelne lendleht.
“Ukraina on tänaseks kõik-võimalikel juhtudel aset leidvate arreteerimiste hulgalt maailmas esikohal.” Siinkohal viidati Boris Kolešnikovile, kes Donetski regiooni oblasti nõukogu eesotsast otse vangi viidi.
“Ütleme otsustava EI poliitilistele repressioonidele,” sõnasid noored. “Tahtsime, et meeleavaldus oleks rahumeelne ega seaks häbisse Ukraina noort demokraatiat.”
Julmad turvateenistujad segavad Eurovisiooni tiimi ja pressi tööd
Ukrainlased on ülimalt külalislahked kostitama ja kutsuvad meelsasti võhivõõraidki enda poole külla. Kui nad aga mundrisse panna, siis kaob kogu inimlikkus.
Finaalis pildistavaid fotograafe haldav välismaine teletöötaja pidi turvamehi korduvalt nende julma käitumise pärast korrale kutsuma. “Millised idioodid, miks te neid kogu aeg piirama peate,” ahastas ta.
Valvekaamerad abiks
Vastuolu vabas maailmas kasvanud välismaalaste ning kohalike inimväärikust alandavate traditsioonidega harjunud töötajatega ilmnes pidevalt suurte sõnasõdade näol, mille ingliskeelset osa ilmselt sõimatavad ei mõista. Eriti karmiks läks kaelakaardiga inimeste elu lõpupeol, kus kohalikud erinevalt neist igale poole sisse pääsesid.
Lavatehnika kadumise vastu aitas ainult liikumisanduriga valvekaamera ülespanek, mis pani tehniliste detailide varastamisele piiri ja mõned neist pärast seda ka välja ilmusid.
Totalitaarset süsteemi arvestades on kuuldavasti paljud turvajad miilitsavormis ringi jalutavad neiud, kes reaalselt midagi nagu ei teekski, ja muud tegelased saanud oma ametisse sugulussuhete kaudu. Ka pressikeskusesse sisenedes ja sealt väljudes tuleb kott ette näidata, et sa mõnd hiirt sisse pole vehkinud. Sama on ka pressitelgist tualetti väljumise puhul.
Lipuvärvid lähevad segi
Nagu tähelepanelikud fännid märgata võisid, ajavad sarnaste värvidega rahvuslipud segadusse.
Poolfinaalis oli näiteks ümbrikust välja võetava südamekese sees mitte Ungari, vaid Bulgaaria lipp.
Ungari lipuvärvid on ülalt alla valge-roheline-punane. Bulgaarial punane-valge-roheline.
Samamoodi troonis Serbia ja Montenegro finaali tutvustavas kastis tähelepanelike fännide sõnul sini-valge-punase asemel hoopiski Venemaa lipp, mis on valge-sini-punane.
Fännamine pole sugugi lihtne: Suntribe’i fänn trükkis valged pesapallimütsid kirjaga Estonia Let’s Get Load – ja lipuvärvideks on must, sinine ja valge.
