Camden Towni ja ilmselt kogu Londoni kuulimaid rokiklubisid Underworld on vaatamata kolmapäeva õhtule triiki täis kahe Norra metal-bändi T-särkidesse riietunud britte ning viimaste osalt kindlasti põhjendatud ülikõrget enesehinnangut arvesse võttes pole see sugugi mingi niisama asi.

Norrakad on vähemasti selle “tumeda formaadi” klubi regulaarse klientuuri silmis palju enamat kui viikingimütoloogiast ja kangest alkoholist toituvad natsionalistid – Red Harvest ja eriti õhtu peaesineja Arcturus pole metal-maailmas kindlasti marginaalsemad tegelased kui nende Darkthrone näiteks. Ja oma pikkade metal-traditsioonide üle õigustatud uhkust tundvad inglased teavad seda suurepäraselt.

Veerand tundi pärast uste avamist loivab lavale eelsoojendusbänd Hollandist – pungi ja new wave’i vundamendile 1980. aastate lõpul püstitatud Asrai – ning kogu tolle tujutult gooti klišeedega jändava act’i huvitavaim osa on kitarristi “greek girls do it better” kirjaga T-särk, mida pole muidugi teab kui palju.

Laval toimuva suhtes kaunikesti ükskõikselt õllesabas järgmise bändini aega veeretav publik elavneb aga silmanähtavalt, kui halvaendelise intro saatel püüne esimeste norrakatega täitub.

Red Harvest ja Arcturus

Red Harvest virutab jõhkra seti vaevuaimatavate elektrooniliste sugemetega metalli, mille vaieldamatuteks tipphetkedeks kujunevad laulja ning kitarristi Ofu Kahni klubi katust nihutavad kriisked, mis tähelepanuväärse muusikalise meisterlikkusega uhatud topeltbasstrummimüdinaga kusagil Underworldi põranda all füüsilise taluvuse piire kompavad. Kahn on harukordselt võimekas vokalist, kuigi jah, ilmselt mitte selle mõiste celindionilikus tähenduses.

Õhtu peaesineja Arcturus on superstaar juba enne lavale tulekut. Üheksakümnendate algul erinevate Norra black metal-bändide liikmetest moodustatud orkestri värskest plaadist “Sideshow Symphonies” kirjutavad maailma metal-väljaanded ülivõrdelisi arvustusi. Darthvaderlikesse maskidesse ning nõiasabatlikku make-up’i pugenud Arcturuse avaloo esimeste taktide järel on selge, miks muusikapress ja fännid neid nii tingimusteta armastavad. Arcturuse sümfooniline metal on kahtlemata ambitsioonikas ja proge elementidega flirtimine kindlasti mitte kergema vastupanu teed minek.

Tähelepanuväärne virtuoossus silub kõik sellesse komplitseeritud ettevõtmisesse eelprogrammeeritud vead. Bänd võtab end laval väga tõsiselt ja kuigi paberi peal võib kogu spektaakel ehk omamoodi naljakaski tunduda, ei kujune tekkinud atmosfääris piinlikuks isegi show no-teatraalsed elemendid – aeg-ajalt lavale tekkivad ning seal verd suust välja pritsivad orientaalses kamuflaažis tütarlapsed.

Arcturus on väärt iga neile pühendatud kiidusõna. Kultuurieksporti jutlustav Norra kuningriik ei pruugi oma metal-poegade kõiki tegemisi ehk valjuhäälselt toetada, kuid kultuurilise identiteedi kujunemisel ja selle jõulisel promomisel on kurikuulsa norra musta metalli traditsioon vaat et riigi tähtsaim sümbol.