Novembri esimene nädal: sügise rõõmupisarad

Talv on taas mägede taga: ta kihutas põhjamaa tundrutele, sinna, kus on tema õige koht.

Ärajäänud sügis sai loa tagasi tulla ja nüüd nutab ta õues rõõmu pärast. Nutab nii tihedalt, et inimene ei taha kuidagi sinna pisarateilma minna.

Nii istungi toas, nina vastu aknaklaasi, ja vaatan õues toimuvat. Hetkeks, kui päike kiirevihu pilvesagarate vahelt läbi heidab, näen linnurahva rõõmu. Tihased tantsivad rõdulaual ja näksivad Itaaliast reisikoti põhjas toodud pitsat.

Aga põldvarblased? Neis on bioloogiline kell kas ette või taha käinud. Kahekesi mehkeldavad nad pesakasti juures. Isalind istub kasti katusel, kui emalind midagi talle pesakastiavast rõõmsalt seletab. Suurem suleline lendab hetkeks minema ja tulebki varsti nokatäie kõrtega.

Kuulge, sõbrad, talv on ju tulemas? Aga teda ei paista nüüd tõesti enam kusagilt – tähniline kuldnokk jalutab murul ja naabermaja ehitusel otsib justkui pesapaika must-lepalinnu paar. Heki all tuustivad suurnokad ploomikive justkui kevadel.

Õitsvad varsakabjad

Puud on enamasti raagus. Linnaparkides on aga suuri vanu pärnasid, mis kuldkollaseid lehti veel otsani täis. See, et tammelehed puu otsas kulda kõlistavad, pole siiski ime: seda teevad nad mõnikord terve talve.

Ka õunapuud ja ploomid on veel lehes, sirelitest ja mustsõstardest rääkimata. Seda, et külm taimi eriti ei kohutanud, näitavad veel täiesti elus olevad naadid ja nõgesed. Saialilledki said kümnekraadise pakasega hakkama ning varsakabjad ei pidanud paljuks õitsema hakata. Siiski ei kesta see soe igavesti ja küllap võtab loodus nüüd varust ühe sügismaru ning tirib puudelt lehed lõplikult maha.

Seda, et lehesööki veel jätkub, näitab ka igasuguste putukate sebimine. Eriti aktiivsed on praegu ööliblikad. Mitmed liblikaliigid on tõesti nii hilisele lendamisele kohanenud. See on ohutum: enamik nahkhiiri on keldritesse ja koobastesse pugenud või lõuna poole rännanud.

Linnurahvas elab siiski juba talveootuses. Viimased luiged peesitavad põldudel, lumi tiiva all. Pasknääre näeb nüüd haruharva ja tundub, et nad on viimasegi kui tõru kuskile metsa alla peitnud.

Kõige häälekamad on rähnid, võib-olla tundub ka neile, et kevad on tulnud. Taasiseseisvumisaegse Ikla piirivalvuri ja looduskaitsja Enn Vilbaste sõnul käibki rähnidel praegu suur sebimine. „Tundide kaupa kiigub mõni suur-kirjurähn kuuseladvas käbide küljes ja lüdib käbidest seemneid. Küllap tuleb siiski karm talv, kui linnud nii hoolega rasvavaru tekitavad,” usub ta.

Nii ongi praegu loodusvaatlusi mõnus teha arvuti taga, aurav teetass kõrval. Looduskalender.ee hülgekaamera pakub kordumatuid kaadreid sellest, kuidas sada hüljest võtab korraga nõuks meres ujuda, nii et isegi merikotkas jääb neid hämmeldunult vaatama.

Ka saab tugitoolipõhja pugeda põneva raamatuga. Sel nädalal näiteks esitles oma raamatut „Seitse tervendavat puud” Ain Raal. „Puudes on midagi kaugelt rohkemat kui lihtsalt puud,” ütleb autor.

Veel soovitan mõnel pimedal õhtul pidada maha kogupere mälumäng. Abiks on raamat „Suur koolilaste mälumäng”, millesse põimisin ka sada küsimust taimede kohta.

LühidaltSuur hall karvakera vihmamustal puul. Puudu on vaid „Uhuu!” Jah, mets paistab jäägitult läbi ja selles raagus metsas peab jahti helehall händkakk. Tõsi, tema peab jahti hiirepiuksude järgi.TsitaatSügisel mihkli ja mardi vahel on kõige parem aeg kasepuude mahavõtmiseks. Rapla.SoovitusMardilaupäeval, 9. novembril tehti tonti. Pandi aknaklaas põrisema: „[seo] akna külge niit, siis mine ise eemale, siis kammiga tõmba, siis... noh, nagu kassikontsert. Kõige parem on, kui on niisugune tühi ruum, kus inimesi ei ole, noh, teises toas... no võtab ikka mõtlema. Sie nüer piab hästi pingul olema.” Kadrina.Nädala neli ilmamärkiÕitsev varsakabi,
kuldnokk murul,
vingerdavad vihmaussid
ja suur udu sulal maal.Eesti allikadKarjaallikas

Suur Tallinna linn on oma joogivett saanud muistsetest allikatest, kuid enamik neist on nüüdseks saastunud ja kinni aetud. Karjaallikas oli veevõtukoht Tallinnas praeguse Tatari tänava ääres, Allika tänava vastas 24. kinnistu hoovis. Sealt algasid joogikünad, millest sai vett Karja värava juures linnamüüri taga karjamaadel söövatele linnaelanike kariloomadele.

Karjaallikalt veeti vaatidega vett ka Tallinna all-linna jõukamatele linnaelanikele. 1536. aastal pärandas kaupmees Selhorst Tallinnale 400 Riia marka, mille eest ehitati veekanal Karja allikalt kuni tänapäeva Tallinna Inglise kolledži hooneni, kuhu rajati avalik veekaev, nn Karjakaev.

Karjakaevu kasutas linnarahvas kuni 20. sajandi alguseni, siis tunnistati aga vesi kasutamiskõlbmatuks ning see suleti. Kaev lammutati lõpuks 1915. aastal.