Ohustatud liigid otsustaval kaalul
Kuid nii nagu inimene kaldub oma asist ja rahalist rikkust võrdlema naabriga, nõnda ka võrdlevad ökoloogid koosluste elurikkust naaberpiirkondadega, aga ka kaugemate aladega. Raha ei saa olla lõputult, et kõiki ohustatud liike kaitsta. Varem või hiljem eri jää üle muud, kui hakata hindama, millise väljasuremise ohus oleva liigi säilitamine on mõttekam.
Kes on tähtsad liigid?
Esimese kaalutlusena tuleb funktsioon – tähtsamad on vihmavarjuliigid, kelle ellujäämine tagab võimalikult paljude teiste liikide ellujäämise. Liigirikkaid ökosüsteeme nagu sekvoiametsad tundub kasulikum kaitsta kui liigivaeseid mangroovimetsi.
California kondorid on reliktid, nõnda tundub neid olevat mõttekam kaitsta kui mõnda liiki, kelle sarnaseid on teisigi. See mõtteviis on seni vaid arutluse all, sest ohustatud liike kaitsevad seadused, mida tuleks muutma hakata. Muutmine ise võib võtta aega enam, kui mõnele liigile alles on jäänud.
Umbes sajandi on ökoloogid otsinud vastust küsimusele: miks eri liikide asurkonnad on nõnda arvukad või elujõulised, nagu nad on? Miks on maamunal nõnda palju kärbseid ja sääski, aga nõnda vähe hunte ja ilveseid? Ja miks ometi muutub liikide arvukus aastast aastasse, miks mingi looduslik kooslus ei saavuta tasakaalu, vaid pendeldabki edasi-tagasi?
Vastuse leidmiseks asuti joonistama toiduvõrgustikke, mis näitavad, kuidas ühed liigid on seotud teiste külge nähtamatute, kuid eluliselt vältimatute ahelatega. Loodus on üks lõputu tapmine ja tagaajamine, toiduvõrgustik võib sisaldada sadu või tuhandeid liike otseselt ning sama palju veel salamisi.
Haavatavad punktid
Et hoida kokku aega ja raha, muutsid ökoloogid toiduvõrgustikud matemaatilisteks mudeliteks. Asju osavalt lihtsustades jõuti mõnede võtmeprintsiipideni. Enamik toiduvõrgustikke sisaldab palju nõrku seoseid. See tähendab, et vähe on loomi, kes söövad vaid väheseid loomi, ikka on toiduvalik olude sunnil laienenud. Kui kiskja sööb mitut liiki saakloomi, siis ühe ohvriliigi väljasuremine teda ei ähvarda.
Kuid matemaatika tõi lagedale ka tõe, et toiduvõrgustikes leiduvad haavatavad punktid, milles väikesed muutused viivad suurtele muudatustele.
Tippkiskjad mõjutavad näiteks üllatavalt suurt arvu erinevate liikide asurkondi – isegi kui nad nende liikide esindajaid nahka ei pista. Huntide kadumine Yellowstone’i riigipargist suurendas põtrade ja teiste taimtoiduliste arvukust, ohtu sattusid puud.
Et austrid kaoksid USA idaranniku vetest, piisas haide mahanottimisest. Pisemad röövkalad paljunesid, need omakorda hakkasid maiustama austritega. Tursakalandus kukkus 1990. aastate alul Atlandil kokku, nende saakkaladel nagu kiludel oli aga lõbu laialt. Kuid tursapüügi keelustamine ei suurendanud turskade arvukust, kuna nende marja pistsid nahka pisemad kalad. Suletuna näivast ringist hakkas tursarahvas välja murdma siis, kui kilusid sai juba nii palju, et neil jäi toitu napiks.
Tume liigirikkus
Nagu tervishoius, nõnda on ka ökoloogilistes süsteemides ennetamine tõhusam kui ravimine. Ökoloogid on teinud ka eksperimente, näiteks toonud mõnesse väikejärve veekogu jaoks võõrliigikalad ja jälginud siis, mis juhtub.
2011. aastal laiendasid eesti ökoloogid Meelis Pärtel ja Martin Zobel ökoloogia uurimisvaldkonda, tuues käibele tumeda elurikkuse mõiste. Ökoloogid on liigirikkust ehk elurikkust määratlenud nõnda, et see on antud alal elavate taime- või loomaliikide või mistahes teiste elusorganismide liikide arv. Lähed metsatukka või raba äärde, loed seal kohatud liigid üle, ja on selge, kui suur on kohalik elurikkus.
„On võimalik määrata kindlasse liigifondi kuuluv liik, mida koha peal ei esine,” kirjutavad Pärtel ja Zobel oma artiklis. „Me kutsume seda kokkulugemata hulka „tumedaks elurikkuseks”. Puuduvate liikide uurimine on ökoloogias haruldane, esineb vaid üksikuid erandeid. Kuid liikide puudumine võib pakkuda teaduslikku huvi. See võib peegeldada looduskaitsjatele muret tegevaid kohalikke väljasuremisi.”
Igal ökosüsteemil on oma nähtamatu evolutsiooniline taust, selle tume elurikkus, mis lubab paremini mõista kohalikku elurikkust suunavaid protsesse. Isegi kui seda ei saa mõõta, vaid hinnata, on tume elurikkus vajalik, et mõista ökokoosluste käitumist. Tume elurikkus on vältimatu, et võrrelda piirkondade elurikkust ning kohaliku elurikkuse suhtelist kadumist. Samuti aitab tume liigirikkus hinnata, kui suuri jõupingutusi tuleb teha mahakäinud ökosüsteemi taastamiseks, või kas taastamine on üldse reaalne.
Itaalia teadlased mõisteti vangi tõenäosuse eest
22. juunil 1633. aastal mõistis Rooma paavsti inkvisiitor Vizenzo Maculiani teadlase Galileo Galilei eluks ajaks vangi, süüdistatuna hereesias, mille üheks avalduseks oli teadlase väide teoses „Dialoogid”, et universumi kese on liikumatu Päike. Vangistus muudeti koduarestiks, mis kestis, kuni Galileo üheksa aasta pärast 77 aasta vanuselt suri.
Pole midagi uut Rooma Päikese all, isegi ajal, mil teame, et lisaks meie Päikesele on miljardeid teisi. 22. oktoobril mõisteti Itaalias kuueks aastaks vangi kuus seismoloogi ja üks ametnik, kes olevat 2009. aasta aprilli L’Aquila maavärinat valesti ennustanud. Katastroofis sai surma 309 inimest. Süüdimõistetud teadlased olid riskikomisjoni liikmed, kes osalesid 29. märtsil koosolekul, kus neilt küsiti, kas nad peavad võimalikuks suurt maavärinat pärast selleks ajaks toimunud väikeste väringute rida. Nad pidasid riski suurenenuks, kuid rõhutasid, et pole võimalik esitada detailset ennustust. Ülilühikesele koosolekule järgnes pressikonverents, millel kohalikud võimud ja elanikkonna kaitseosakond kinnitasid inimestele, et väikesed tõuked ei suurenda suure maavärina riski.
Süüdistaja arvates viis teadlaste ennustus surma 29 inimest, kes muidu oleks L’Aquilast lahkunud, kuid nüüd muutsid meelt. Süüalused on asja edasi kaevanud ja lõpliku otsuseni vabadusse jäetud. Kohus toimus ilma, et oleks arutletud teaduse olemuse üle, mis ajakirja Nature juhtkirja arvates „oleks mõeldamatu enamikus Euroopa riikides ja Ühendriikides”.
Allikas: Nature
TSITAAT
Heidi Soosalu
seismoloog ja vulkanoloog, Eesti Geoloogiakeskuse ja TTÜ teadlane
„Seismoloogilises signaalis sisaldub kõik, mis maailmas toimub.”
SOOVITUS
Soe käest pead sa tõtt kuulma
Ajakiri seletab, mis on e-romu, kuhu see rändab ja kinnitab, et mis sellest lõpuks saab, pead kuulma aafriklase käest. Kus krokodill sööb poisi, et teha temast mees. Eestis sai Vereta Jaht 15-aastaseks. Seletus sellestki, kuidad Tiina Randlane sai samblikuteadlaseks. Susi kaitses vanal heal ajal kurja eest ja soe saak oli soe oma. Aga praegu? Äntu järved peatavad aja.
