“Tänav täitub sammudega, elu on suremine, pane oma käsi mu pihku ja oleme vaikselt… ma ei nuta rõõmust ega kurbusest, kui nutan, siis teen seda lihtsalt niisama ning olen mujal enne, kui seda tähelegi jõuad panna.”

Need legendaarse elupõletaja, soome muusiku ning kirjaniku Juice Leskineni sõnad, kuulsa “Syksyn säveli” nimelise laulu prohvetlikud read ummistavad eelmise nädala reedest pea kõiki soomekeelseid internetifoorumeid.

Ja kuigi soome popkultuuri nurgakiviks peetud mehe lahkumise teade ei saanud tema üldtuntud elustiili valguses erilise üllatusena tulla, on osa meie põhjanaabreid tajutavas afektiseisundis.

Ma tean, et see kõlab banaalselt, kuid Leskineni mõju soomlusele ja selle kirjanduslikule ja muusikalisele väljendumisele on absoluutselt mõõtmatu. Väga võimalik, et möödunud nädalavahetusel oli iga teine suvalises Helsingi kõrtsis sigaretti sigareti järel süütav hilisneljakümnendais meesolevus valmis vanduma, et Juice Leskinen oli soomlaste last man standing.

Leinameeleolus on inimesel kalduvus suuri sõnu teha. Ja just see muudab suremise sammudest täidetud tänavaks. Juice Leskineni elu oli suremine. Täna tundub mulle, et meie kõigi oma on.

Ma olen Juice’iga korra kohtunud. Ühe varase Rock Summeri lõpubanketi eel Viru hotelli fuajees olles hõikasin talle midagi viisakalt kohatut ja tema hõikas mulle midagi sarnast vastu. Ja poole aasta pärast tulid jõulud. Nagu nad ikka tulevad.

Sel aastal esimest korda siis ilma Juice Leskinenita. “Jõulud on täis sinki, küljeliha, pekki, kaelakarbonaadi ja loomulikult viina. Kui õhtu lõpeb ning algab öö, muutub inimene selleks, mida ta sööb,” laulis Juice oma modernseks jõululauluks nimetatud hitis “Siga”. Hea sõber Hendrik Sal-Saller tegi oma kunagise Generator M-iga sellest eestikeelse versiooni.

Ivar Vigla mugandas hiljem Leskineni “Eesti (On My Mind)” nöökimist. See kõlab õõnsalt (ja kindlasti on inimestel leinameeleolus kalduvus suuri sõnu teha), ent palja pealae, pikkade juuste ning öökulliprillidega soomlase mõju siinselegi popkultuurile on tähelepanuväärne – vähemalt omaaegsete standardite järgi dekadentliku seltskonna silmis.

Moi, Juice, kuinka hurisee?

Kummatigi on sellistel hetkedel nagu praegu kombeks tagantjärele targana üritada välja mõelda, mis ühele või teisele inimesele nende elu jooksul ütlemata jäi. Isegi siis, kui nood sinu olemasolust midagi ei teadnud. “Moi, Juice, kuinka hurisee?” oli ainus, mille ma temaga kunagise Viru Grilli ukse peal poolkogemata kokku põrgates suust esimese hooga välja suutsin ajada.

Nüüd jääb mul üle vähemalt alateadlikultki kedagi otsida, kellele tollesama “Syksyn säveli”  lõpuridu sosistada: häntä rakastin paljon / sua rakastan ehkä enemmän / ole mulle vähän aikaa hän.

Juice Leskinen

33 lava-aastat

Muusika ja raamatute keskel

•• Pauli Matti Juhani “Juice” Leskinen sündis 19. veebruaril 1950. aastal Juankoskil, kus ta veetis ka oma lapsepõlve ja noorukiea.

•• Leskinen kolis Tamperesse, et keeleinstituudis inglise keele tõlgiks õppida, kuid läinud tülli instituudi juhatajaga, jättis ta õpingud pooleli, kusjuures tegemata jäi vaid lõputöö.

•• Muusikukarjääri alustas ta 1970. aastate algul koos Mikko Alatalo ja Harri Rinnega. Leskineni karjääri viljakaim osa jäi 1970.–1980. aastatesse, hilisemad plaadid klassikute müüginumbriteni enam ei küündinud. Lisaks enda esitatud lugudele tunnustati muusikut teistelegi kirjutatud lugude eest.

•• Ühtekokku andis Leskinen välja 28 kauamängivat, millest 16 müübisid kuld- ning kaks plaatinaplaadi vääriliselt.

•• Juice Leskinen andis välja palju raamatuid: romaane, proosat, luuletusi, lasteraamatuid. Ta kirjutas lehtedesse raamatuarvustusi ja kolumne ning tegutses ka tõlkijana. Üks tema tuntumatest tõlgetest oli Stephen Sondheimi ooper “Sweeney Todd”, mis esietendus Soome rahvusooperis 1997. aastal.

•• Juice Leskinen suri 24. novembril 56-aastasena kodulinna Tampere ülikooli haiglas, olles aastaid kannatanud neerupuudulikkuse, maksatsirroosi ja suhkurtõve all.