Võrreldes mullu järjestatud neandertallase genoomi värskelt määratud Euroopa, Aasia ja Aafrika nüüdsete asukate genoomidega, selgus, et vaid nüüdsetes Aafrika genoomides pole neandertallase järjestusi. Nii et ühised järglased soetati pärast seda, kui Aafrikast välja rännati, kuid enne, kui teed lahknesid.

Kui aga järglased saadi, siis polegi tegemist klassikalises mõttes kahe eri liigiga, vaid Homo sapiens’i alamliikidega, nagu pakub ajakirjas Nature näiteks Illinoisi osariigi ülikooli antropoloog Fred Smith. Paleogeneetika pioneer Svante Pääbo arvab, et neandertallane oli üks inimese vorme, mis oli nüüdisinimesest ainult veidi erinevam kui nüüdisaegsed inimesed üksteisest. Liigi kui üksuse määratlemise üle on vaieldud sajandeid, ses osas olid eri meelt ka liikide süstematiseerija Carl von Linné ja liikide evolutsioonilise arengu teooria rajaja Charles Darwin. Üks lihtsamaid määratlusi on, et eri liigid omavahel paljunemisvõimelisi järglasi ei saa. Nii et kui juba neandertallane ja inimene said viljakaid järglasi, siis eks nad olnud ühe ja sama liigi teisendid.

Neandertallasel ja nüüdisinimesel oli ühine eellane 500 000 aasta eest. Tema järglased läksid eri teid mööda. Neandertallased kohastusid külmema kliimaga, elades ka näiteks Suurbritannia alal, kuid umbes 50 000 aasta eest liikusid lõuna poole Vahemere äärde, kus nad said jälle kokku Homo sapiens’iga.

Svante Pääbo ja tema kolleegide avastus seab küsitavaks arusaama, et nüüdisinimesed lahkusid Aafrikast 100 000 aasta eest ja pühkisid oma teel kõrvale kõik teised perekonna Homo liigid, levides üle kogu Maa. Tegelikult ongi see skeem liiga lihtne, et olla tõsi. Ka neandertallaste elupaikadest avastatud dekoratiivsed esemed osutavad kontaktidele Aafrika ja Lähis-Ida inimestega.

Palju usutavam on, et Homo sapiens migreerus ning kohtus ja sai järglasi ka teiste Homo liikidega, kes praeguseks on välja surnud. Seda kinnitavad ka teiste teadlaste uuringud. New Mexico ülikooli geneetik Jeffrey Long ja tema kolleegid on uurinud sadakonda inimpopulatsiooni ja leidnud, et euraaslased on saanud oma geneetilise rikkuse, saades pärast Aafrikast lahkumist järglasi teiste Homo liikidega.

Kliimamuutuste ohver

Neandertallase ja nüüdisinimese võimalik ristumine on aga eri küsimus. Lähedases suguluses olevad imetajate liigid võivad ristuda. Näiteks lõvid ja tiigrid loomaaias, hobune ja sebra, isegi Aafrika ja India elevandid, kes on lahknenud võib-olla 5 miljoni aasta eest. „Võib-olla neandertallane ja inimene olid lähemalt sugulased kui hobune ja sebra,” pakub inglise paleontoloog Chris Stringer. Võib-olla poole miljoni aastaga muutusid nende luustikud erinevaks, kuid geneetiliselt jäädi sugulasteks. „Arvan, et võib-olla nad said ristuda,” järeldab ta, „võib-olla oli nende järglane viljatu või vähem viljakas. Või nägid nad välja ebaharilikud. Nii et neid peeti võõrasteks.”

Selge on, et neandertallane on nüüdseks välja surnud ega varitse kõrvalises koopas või öölokaalis. Miks ta aga välja suri?

Mõned uurijad arvavad, et nad ei surnudki välja, vaid sulandusid nüüdisinimesesse. Londonis asuva loodusajaloo muuseumi paleontoloogiaosakonna professor Chris Stringer arvab, et neandertallastel polnud õnne. Mõnda aega tagasi arvati, et nüüdisinimene on loodusliku arengu tipp. Tegelikult oleme hulga juhuslike sündmuste tulemus. „Kui läheksime pool miljonit aastat tagasi ja muudaksime Euroopa kliimat väheke ning Aafrika kliimat väheke, oleks võib-olla areng kulgenud hoopis teisiti ja neandertallased edenenud kogu Euroopas. Rääkinud üksteisega ja kirjutanud raamatuid. Ja hoopis nüüdisinimesed välja surnud,” ütleb Stringer, „neandertallased kannatasid väga ekstreemsete kliimamuutuste tõttu.”

Nii et neandertallase suretas välja mitte ainult nüüdisinimese saabumine Euroopasse, vaid ka kliima külmenemine. Või õi-gemini – mõlemad tegurid koos. Kuid nüüd selgub, et mõnede tunnuste läbi elab ta vähemalt Euraasia elanikes edasi.

Stringer oma kolleegidega püü-dis leida vastuse Euroopa kliimast viimase jääaja keskel

25 000 kuni 60 000 aastat tagasi. Kummaline, et kliima polnud esmapilgul ekstreemne, kui neandertallased välja surid. Nad surid välja enne, kui läks väga külmaks. Nad küllap kohastusid külmaga. Kuid samal ajal saabusid Euroopasse nüüdisinimesed, kes tõukasid neandertallased kaduvikku. Nendega kas otseselt või kaudselt konkureerides.

„Me sidusime Gröönimaa jääkilbist saadud puursüdamike põhjal taastatud Gröönimaa ilmastiku muu Euroopa ilmastikuga. Ja nägime hoopis teist pilti, kus veidi soojemad ajastud vahelduvad külmematega. Mõned neist muudatustest toimusid vähem kui 25 aastaga, isendi eluea jooksul. Seda tunnetasid nii neandertallased kui ka kromanjoonlased,” selgitab Stringer, „kui seote temperatuuri ja selle muutuse kiiruse, saate klimaatilise stressi. See on lihtne kõver. Võrdlesime seda Itaalia Monticchio järvest võetud iidse õietolmuga. Pilt on umbes sama. Stressi tipp oli just siis, kui neandertallased välja surid.”

Nii et on põhjust kukalt kratsida, ja seda sõna otseses mõt-tes. Sest kui avastate oma kuklal ühe kolbamuhukese, teadke – see on pärit neandertallaselt.