Oleviku olemus võib pärineda tulevikust
Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Seda teadis juba Juhan Liiv. Kuid kas olevik on olemas? Ja kui on, kas selle siis määrab ainult minevik? Või tulevad mingid juhised oleviku moodustamiseks ka tulevikust?
Üks muistse kreeklase Zenoni apooriatest pajatab meile noolest, mis ei saagi lennata. Sest igal ajahetkel on nool ju ometi paigal. Ja kui nool on paigal igal ajahetkel, siis on ta alati paigal. Nii ei saa keegi noolega kellelegi pihta saadagi. Ühesõnaga – noole jaoks on kogu aeg olemas ainult olevik.
Ameerika ulmekirjanikul Ray Bradburyl on üks kena novell. Pärast presidendivalimisi, kus võidab demokraatlikult meelestatud kandidaat, rändab peategelane ajas tagasi – turistina. Tal on kästud püsida kindlal rajal. Kuid mees vääratab ja tallab surnuks ühe liblika. Kui ta oma aega tagasi jõuab, selgub, et võitnud on hoopis diktaator ja asi on üsna hulluks läinud. Nii et ajaränd pole sugugi ohutu – isegi kui see võimalikuks osutuks.
Kaine mõistus ju ütlebki meile, et minevikku pole võimalik mõjutada. Mis tehtud, see tehtud. Retropõhjuslikkus pole võimalik. Või siiski? Teadlased on ühe eksperimendi lävel, mis peaks tõestama mineviku mõjutamise võimalikkust. Nad üritavad saata signaali minevikku. Nende katseseade on lihtne: optiline laud ja kvantosakeste veidrad, ent siiski tuntud trikid.
Newtoni liikumisseadustest alates on füüsika võrrandid olnud ajas sümmeetrilised, see tähendab, et nad kirjeldavad liikumist nii edas- kui ka tagurpidi. Einsteini relatiivsusteoorias tuli mängu neljamõõtmeline aegruum. Selle raames muutub meie tunne, et ajalugu muudkui rullub edasi, illusoorseks. Minevik, olevik ja tulevik eksisteerivad universumis üheaegselt. Austraalia Sydney ülikooli ajakeskuse teadlase David Milleri arvates pole minevik ja tulevik enam erinevad ning pole põhjust, miks põhjused ei võiks pärineda tulevikust.
Kvantmehaanikas pole ajaline järjestus oluline. Richard Feynman on näiteks pakkunud, et elektronide kehastus antimateerias – positronid – on lihtsalt tavalised osakesed, mis reisivad ajas tagurpidi. Koos John Wheeleriga töötati välja elektrodünaamika, kus lained liiguvad ajas edasi ja tagasi. Washingtoni ülikooli teadlane John Cramer on esitanud kvantmehaanika tõlgenduse, mille kohaselt osakesed mõjustavad üksteist, saates välja ja võttes vastu laineid, mis reisivad ajas edasi-tagasi. Ta on välja töötanud katse skeemi, mis võiks retropõhjuslikkust kinnitada. See põhineb kvantosakeste veidral omadusel, põimumisel. Kui osakesed on ühel ajahetkel koos tekkinud, siis jääb see neile alatiseks meelde ja isegi kui nad satuvad üks ühte, teine teise universumi otsa, põhjustab ühe osakese oleku muutus hetkega teise osakese oleku muutuse.
Põimunud footonid juhitakse eraldi teid pidi läbi kaksikpilude, üks neist aga ka läbi kümnekilomeetrise optilise kaabli. Kui nüüd valitakse, kas pikema tee läbinud footoneid nähakse osakestena või lainetena, siis peavad ka kiiremini pärale jõudnud footonid käituma kas osakeste või lainetena. See tähendab, et valik mõjutab mõõtmist, mis on tehtud varem. Seega siis olevik mõjutab minevikku.
Põimunud minevikud
Mida see kõik tähendab, selle üle alles vaieldakse. Ühed väidavad, et isegi kui olevik mõjutab minevikku, ei saa ta seda muuta. Fakti, et teie juuksed on täna lühemad kui eile, mõjustab see, et käisite eile juuksuri juures. Kuid te ei saa oma eilset otsust enam muuta ja juuksuri juurde minemata jätta.
Kui retrokausaalsus tõesti eksisteerib, siis võib see lahendada ka ühe arusaamatuma mõistatuse – osakeste põimumise. Põimumist on hiljutised eksperimendid tõendanud, nii et see pole spekulatsioon. Siiski arvatakse, et sel moel info liikuda ei saa. Kui kehtib retropõhjuslikkus, siis võib üks osake saata laine ajas tagurpidi hetkeni, mil osakeste paar loodi. Signaal ei liigu valgusest kiiremini, vaid kordab esimese osakese liikumist läbi aegruumi. Ja kohtab teist hetkel, mil mõlemad loodi.
See kõik võib ju pea valutama panna, kuid lohutage end: kui retropõhjuslikkus eksisteerib, siis võib peavalu põhjus peituda mitte selles loos, mida just praegu lugesite, vaid hoopis mõnes teie poolt tulevikus loetavas kirjatöös. Ja mind selles süüdistada pole mingit põhjust.
Sest et jah, võib vabalt olla hoopis nii, et kes ei mäleta tulevikku – see elab tulevikuta. On pakutud, et retropõhjuslikkus seletaks ära, miks eksisteerib elu. Nimelt võib selle kohaselt olla nii, et universum peenhäälestab end tagantjärele. Teadlikud olendid on mõjutanud universumi algusaja füüsikaseadusi, selleks et tekiks elu. Midagi parun Münchhauseni jaoks.
