Õllesummeri ringvaade – õudus kuubis!

Sellist kitši ja kämpi kui TV3-st esmaspäeva õhtul Õllesummeri ringvaates tuli, annab otsida! Lembit Ulfsaki raugel häälel peale loetud tekstist aimus omaaegsete Tallinnfilmi vaate- ja mainefilmide tava, mida tavaliselt loeti vene keeles.

Tüüpilisele mainekujundusfilmile omaselt oli diktoriteksti informatiivsuse tase nullilähedane. Filmis kiideti vanalinna ilu, räägiti lauluväljaku ja õllesummeri ajaloost. Omaaegse kinoringvaate stiilis kaadritele Õllesummeri festivali kontorist kõlasid markantsed laused ą la töö käib siin moodsa tehnika taga aasta ringi. Või et “Tallinna lähedalt Sakust tulevad liinilt uued õllepudelid”.

Kui mingil hetkel veel tundus, et tegu võiks olla teadliku kämp-lavastusega, siis selle nüri tõsimeelsus andis tunnistust, et tegijad on asja võtnud ülimalt tõsiselt. Ilmselt oli toimumata sündmuse eelpromo eesmärk luua kommertslikule sööma- ja joomapeole, kus niigi kallis pilet, kultuuriürituse imidĻit.

Aga miks küll promotakse selle makstud kommertsreklaamiga Tallinna torne ja setu kultuuri meile, eestlastele? Samal ajal jõmmikultuuri toetades – et nädal aega tuleb end tööst eemal hoida ja festivalil pummeldada? Küllap siis on veel kusagil Eestis mõni külake, kus keegi pole oma vaevaga teenitud raha pealinna tornide vahel ülikallist õlut libistades maha pummeldanud. Aga jõudu, Õllesummer! Eriti kui tegijad ka oma nimed ringvaadetele taha julgeksid panna.

*Suvine meediarubriik kirjutab kõigest, mis silma hakkab.