Rahvusvahelise haardega närviteadlane Kristi Kultas-Ilinsky otsustas mõne aasta eest oma elust raamatu kirjutada. „Nii nagu see oli” ilmus ingliskeelsena USA-s, kus autor on koos oma abikaasaga pärast N Liidust pääsemist aastal 1974 elanud ja töötanud. Nüüd siis ilmus teadlase raamat ühiste kaante vahel tema isa Nikolai Kultase mälestustega „Kultaste saaga”. Kultas-Ilinsky mälestusteraamat on erakordne. See on kirja pandud täpselt, ausalt ja üles puhumata nagu teadlasele kohane, kuid sugugi mitte kuivalt. Siit näeme, mis jutuks olevatel aastatel teadusrongi akende taha jäi.

Täpsust kinnitavad minu, tõsi küll, kümmekond aastat nooremad mälestused paikadest ja oludest, mida Kultas-Ilinsky kirjeldab (nagu õhkkond Eesti NSV teaduste akadeemias ja Moskva-lähedases Puštšinos asuvas bioloogiakeskuses). Mäletan sedagi päeva, kui ema võttis mind lapsena kaasa Kultase kohvikusse, kus oli säilinud veel rahvuslik saal.

Raamat näitab ilmekalt sellele, kes näha tahab, kuidas teadlase tööd ja edu suunab tema saatus – või saaga, kui soovite. Ei teagi, et eesti keeles oleks ilmunud midagi nii täpset teadlase saatusest – või vabandust, hiljuti lahkunud Harald Kerese mälestused muidugimõista.

Koos Kultaste perega 1941. aastal nelja-aastaselt Siberisse küüditatud, seal tänu emale ja erinevalt vennakesest imekombel ellu jäänud, koolihariduse saanud, salamahti Eestis vanaisa juures käinud, siis läbi eksirännakute ja ime Moskva ülikooli sisse saanud Kultas-Ilinsky saatus on olnud väga karm. Siinkohal pole võimalik öelda muud, kui et raamatust kumab muu seas läbi nälg – ikka ja jälle on juttu imelistest hetkedest, kui kõhu sai täis, näiteks sellest, kuis lapsena sai süüa värsket keedukartulit ja pista see sulavõisse.

Kuid imekombel siiski autor pääses – nii nagu ta isagi. Mida ei juhtunud emaga, kes Siberi rasketest oludest kurnatuna haigestus raskesse Parkinsoni tõppe. See omakorda suunas Kultas-Ilinsky õppima närviteadusi, et leida abi sedasorti haiguste raviks.

Kultas-Ilinsky tunneb siiani huvi selle vastu, kuidas aju inimese liigutusi suunab. On ju imeasi, et inimene mitte ainult pole oma evolutsiooni jooksul õppinud kahel jalal kõndima, vaid õpib selle ära juba tillukese lapsena. Enamgi veel – saab hakkama jalgrattasõidugagi. See tähendab, et vähemasti imetajatel toimib ajus mehhanism, mis suudab dirigendiga panna koos mängima need ohtrad lihased, mis kõik meie käsi-jalgu ja keha üht- või teistpidi ühes või teises suunas liigutavad. Kui dirigent läheb omadega sassi, siis võib ju orkester mõnda aega vanaviisi veel mängida. Ent ajapikku lähevad orkestrandid omavahel tülli, ja mis siis veel kõnelda, kui tuleb uus lugu ära õppida. Just nii juhtubki mõnede raskete liikumist takistavate haiguste puhul, millest tuntuim on Parkinsoni tõbi.

Võtmaks kokku oma uurimistöö uuemaid tulemusi, koostasid Kristi Kultas-Ilinsky ja tema abikaasa Igor A. Ilinsky mahuka, 400-leheküljelise teose „Basal ganglia and thalamus in health and movement disorders” („Basaaltuumad ja talamus tervise- ja liikumishäiretes”), mille avaldas üheksa aasta eest Springeri kirjastus. Springer on kaubamärk, mida ihkaks oma monograafiale küllap iga teadlane, kuid mille saavad siiski vähesed.

„Selles raamatus kirjeldatakse basaaltuumade ja nende väljundtuumade mõju talamusele. On leitud kaks paika ajus, mille stimuleerimine vähendas treemorit ehk lihaste värisemist, teise stimuleerimine aga suurendas,” ütleb Kristi Kultas-Ilinsky.

Teema on ette võetud laialdaselt ja nõnda on raamatus hõlmatud nii põhiteadused nagu füsioloogia ja molekulaarse signaliseerimise aspektid kui ka kliinilised rakendused nagu aju talamuse piirkonna kahjustused ja stimulatsioon.

Igal liigil oma liigutussüsteem

Moskvas uuris Kultas-Ilinsky biokeemiliste ja histokeemiliste meetoditega ajupiirkondi, mis on seotud mälu tekkimise ja sellest ammutamisega, sealhulgas hipokampust. Samal ajal oli tema abikaasa Igor Ilinsky Burdenko neurokirurgia instituudi neurokirurg, kes tegeles Parkinsoni tõve ja teiste liikumishäirete leevendamisega. See tähendas, et aju motoorse talamuse piirkonda pandi elektrood, millest lasti läbi nõrk madalasageduslik elektrivool. Nõnda leiti kaks paika ajus, mille stimuleerimine vähendas treemorit ehk lihaste värisemist.

„Kui me alustasime oma teadusuuringuid 1970. aastatel USA-s, toimus parasjagu neuroanatoomilise uurimistöö plahvatus,” kirjeldab Kultas-Ilinsky minu palvel oma edasist tööd, „nõnda otsustasime Igoriga kasutada uusi tehnikaid, et uurida ühendusi basaaltuumadest ja väikeajust talamusse.” Valgusmikroskoobi abil saadi jälile talamuse tuumadele, mis need ühendused vastu võtsid. Elektronmikroskoop võimaldas täpsemalt kirjeldada basaaltuumade ja väikeaju ühendusteid talamuse neuronitega. Kombineerides eri meetodeid, saadi tõestada, et basaaltuumad eristavad üht tähtsat molekuli, inhibeerivat neurotransmitterit GABA, millel on otsustav osa närvikiudude ja rakkude suhtlemisel. Nõnda siis laiendati teadmisi selle kohta, kuidas on organiseeritud närvivõrgustikud talamuse tuumas, mis võtavad vastu signaale basaaltuumadest ja väikeajust ning saadavad need edasi ajukoorde.

„Meie uuringud näitasid, et kõigile talamuse tuumadele  pole ühist tüüpilist närvivõrgustikku,” selgitab Kultas-Ilinsky. Võrreldes kasside ja reesusahvide ajude närvivõrgustikke, jõuti olulisele järeldusele. „Kuigi eri loomaliikide aistingusüsteemid, mis vahendavad aistinguid temperatuurist, rõhust, võnkumisest, valust ja muust taolisest, on suuresti sarnased, on liigutustega seotud ajusüsteemid märkimisväärselt erinevad,” ütleb Kultas-Ilinsky.

See teadmine aitab edaspidi paremini mõista ka inimese liikumishäirete olemust ja seega neid paremini ravida.

Kultas-Ilinsky ei kulda Ameerikat üle. Kas ka Nõukogude teaduses oli midagi head võrreldes Ameerikaga, küsisin talt. „Liidu varustus ja aparatuur oli kas vilets või puudus üldse. See sundis hästi ja palju mõtlema, selleks oli ka rohkem aega. Ka kolleegidega arutamine oli palju avalikum kui läänes. Ameerikas on inimesel lõpmatud võimalused, kuid keegi neid sulle taldrikul ei paku. Peab kõvasti tööd tegema, et neid realiseerida. See jätab vähe aega mõtlemiseks. Positiivne on see, et Ameerikas on teadlasel piiramatu vabadus otsustada, seni kuni konkurentsis vastu peetakse ja uurimistoetusi saadakse.”

Kristi Kultas-Ilinsky ja Igor Ilinsky süda on ometi kodumail. „Igori ja minu kõige südamelähedasem probleem on teadlaste saatus,” ütleb naine, kes on suutnud olla suurem oma saatusest.