Jaanus Vaiksoo kõige uuem raamat räägib onu Heinost. Tollestsamast veidike nukrast hädavaresest, kelle leiab ka kaks aastat tagasi ilmunud aabitsast. Ainult et lisaks aabitsatekstidele on Vaiksoo onu Heino lugusid jõudsalt juurde luuletanud. Koos Kadri Ilvese piltidega on tulemus äraütlemata armas.
Onu Heino on rahutu hing ja Suur Üksiklane. Ta on lapsemeelne mehike, kellele meeldib hüppenööriga hüpata ja päkapikke oodata, matkata, uneleda, unenägusid vaadata, raamatuid lugeda ja kõikvõimalikke asju ette kujutada.
Ta on kohutavalt hajameelne – võib Pariisi sõites pudru pliidile jätta ja veebruaris metsa jõulukuuse järele tõtata. Ta on püsimatu – proovib erinevaid ameteid. Ta ei ole eriti täpne – jääb hiljaks teatrietendusele ega viitsi tööle minna, kui huvitav raamat on pooleli.
Ometi armastab teda tädi Kaie ning raamatu edenedes võidab ta ka lugeja südame. Miks? Arvatavasti oma inimlikkuse tõttu. Eks me kõik tunne mõnd tõelist onu Heinot. Võib-olla ei ela ta küll Pärnu maanteel kuuendas korteris, ehk ei ole ta nimi ka Heino, see pole lõppude lõpuks tähtis.
Vaiksoo luules on riimiseadmise mõnu ja muhedat huumorit. Kuid onu Heino lood on ikkagi päris lood – seal juhtub kõikvõimalikke asju, paljudes on oma puänt. Seetõttu on onu Heinot tore suveõhtuti ette lugeda lapsele, kes on parajas eas – sellisele viie-kuue-seitsme aasta vanusele tegelasele, kes peab lisaks tekstile lugu ka vahvatest piltidest. Eesti lasteraamat ongi liiga tekstikeskne, selles raamatus on ka kunstnikule tegutsemisruumi jagunud. Ja tore on.
