Aborigeenid Thomas ja Ray istuvad bussi tagumisel pingil, mina nende kõrval, sest olen koos nendega. Thomas ja Ray teavad oma kohta tagareas. Bussitäis valgenahalisi ei heida meile pilke, kuid tajun, et minu sõit koos aborigeenidega ei ole tavaline. Tunnen end ootamatult halvasti ja teen näo, nagu mul ikkagi poleks Thomase ja Rayga midagi ühist. Samas on mul selliste mõtete pärast piinlik. Häbi on tänagi, paar nädalat hiljem.
Olin otsinud võimalust tutvuda kas või põgusalt Austraalia põliselanikega ning mõelnud pahaselt, et valged inimesed on looduslastelt nende mandri üle löönud ja oma elustiili peale sundinud. Samas olin kuni selle bussisõiduni uskunud, et valged on oma üleolevast suhtumisest aborigeenidesse üle saanud. Selle kindlaim tõestus oli olnud nii valge, kollase kui ka musta Austraalia supervaimustus olümpiatule süütajast ja olümpiavõitjast aborigeen Cathy Freemanist.
Ent Ray nägi välja sama ontlik nagu kogu ülejäänud bussitäis, nagu Cathy Freemangi. Ometi oli ka Ray koht tagareas.
Nojah, valgel Austraalial on käia pikk tee, kuni nad suudavad aborigeenidele esitada südamest tuleva vabanduse ajaloolise ülekohtu eest. Ent ka meie, valged eestlased oleme olnud need, kelle esivanematega pole saksad tahtnud ühes postitõllas sõita. Oleme samuti ajaloos olnud aborigeenideks oma vallutajate venelaste või sakslaste ja nüüd ka Suure Euroopa kõrval.
Tänu Thomasele ja Rayle mõistsin, et oleme aborigeenidega sarnasemad, kui seda siit kaugelt oskaks mõelda. Oleme end samuti nagu aborigeenid püüdnud tõestada vaimu läbi. Ja oma vallutajailt ootame samuti, et meilt alanduste eest vabandust palutaks. Aga ometi häbenesin oma tumedanahalisi kaaslasi.
