Päikese kõrgaktiivsus kipub hilinema
On teada, et Päikese aktiivsus muutub enam-vähem perioodiliselt, ja et perioodiks on umbes 11 aastat. See tähendab, et keskmiselt iga 11 aasta järel peaks Päikese pind muutuma aktiivseks ja sealt välja purskama hiiglasliku energiaga plahvatusi. Sellise aktiivsuse perioodilisuse ehk päikesetsükli tõestas 1843. aastal saksa teadlane Samuel Heinrich Schwabe ning kohe-kohe peaks saabuma 24. tsükkel. Kuid Päike pole veel erilist aktiivsust ilmutanud ja nõnda on praegune, 23. tsükkel kestnud juba 12,5 aastat. 19. jaanuaril toimus Päikesel võimas valguse ja energia plahvatus ning järgmise päeva jooksul veel neli. Loited ja plasmat purskavad plahvatused, mida tuntakse kroonimassi pursete nime all ning magnetilise tekkepõhjusega päikeseplekid käivad ühes ja samas rütmis.
Päikeseplahvatustega ja ainepursetega päikesekroonist käib kaasas tohutu energia ja Päikesest eemale suunatud osakestevoog. Selle voo mõju võib mõnel juhul olla Maale tähelepanuväärne – see võib katkestada raadioside, eksitada globaalse positsioneerimise süsteeme või siis tekitada pooluste lähedal kauneid virmalisi. Miks need pursked toimuvad ja miks nad on perioodilised, selle üle päikeseteadlased veel vaidlevad. Praegu arvab osa neist, et päikese aktiivsuse maksimum peaks kätte jõudma 2013. aastal ja olema tavalisest pisema intensiivsusega. Kui eelmisel maksimumil tekkis Päikesele päevas 120 plekki, siis nüüd arvatakse neid tekkivat 90.
Et Päikese tegevust täpsemalt uurida, ootab praegu Floridas soodsat stardiilma Maa orbiidile viidav päikesedünaamika observatoorium. NASA Solar Dynamics Observatory (SDO) ülesandeks on uurida sedagi, kuidas aine voolamine Päikese sees aitab tekitada selle magnetvälja ja kuidas päikesepursete energia vabaneb. Eesmärgiks on täpsemalt ennustada päikesetsüklite vaheldumist.
Liikudes Maa ekvaatori kohal, suudab SDO teha viie aasta jooksul Päikesest võtteid iga kümne sekundi tagant, mis annab astronoomidele Päikese aktiivsusest kõrge lahutusega peaaegu et pideva pildi. Praegused mõõteriistad teevad Päikesest vaid kaks pilti päevas ning sedagi vaid Päikese nähtavast poolest. Juba 14 aastat Maa ja Päikese vahel, 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel töötavast ESA ja NASA ühisobservatooriumist SOHO loodetakse tulemusi veel kaks aastat.
Päikesekiirguse ohjeldamine
Kui astronoomid üritavad Päikest võimalikult selgemalt näha, siis julgemad kliimateadlased soovitavad, kuidas päikesekiirgust meie eest varjama hakata. Päikesekiirguse ohjeldamine on nende arust vajalik, et korraldada Maa energiatasakaalu ja vältida kliima soojenemist. Geomanipuleerimine tähendaks seda, et Maa atmosfääri ülakihtidesse lisataks valgust hajutavaid aerosoole või siis suurendataks madalate pilvede eluiga ja peegeldusvõimet.
Ajakirjas Nature oma ideega välja tulnud Kanada Calgary ülikooli energia- ja keskkonna-süsteemide rühma direktor David W. Keith ja tema kolleegid on välja rehkendanud, et sel meetodil saab temperatuuritõusu ohjeldada sada korda odavamalt kui kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise piiramisega. Mõni gramm sulfaatosakesi strato-sfääris omab sama mõju, mis tonni süsihappegaasi kõrvaldamine ja kogu manipuleerimise maksumus oleks nende arvates „vaid mõned miljardid dollarid aastas”. Nad küll tõdevad, et geo-manipuleerimise odav hind võiks meelitada mõningaid gruppe asja eraldi ette võtma, kuid samal ajal võimaldaks päikesekiirguse varjamine muuta globaalset kliimat kuudega.
Kuid päikesekiirguse ohjeldamisel saadud maailm pole sama, mis kasvuhoonegaaside piiramisel. Esimeses oleks vähem sademeid ja aurumist, mussoontuuled ja -vihmad nõrgeneksid, ookeanide hapestumine jätkuks, osoonikihi taastumine aga võiks pidurduda.
Teadlased pakuvad, et algatataks ülemaailmne rahvusvaheline programm geomanipulatsioonide uurimiseks. Nad juhivad tähelepanu, et mõne aasta eest ei tahetud teadlaskonnas sel teemal mitte rääkidagi, praegu aga pooldavad nii mõnedki teadlased mudelitel põhinevaid uuringuid, kuigi on vastu katselistele uuringutele. Põhiline vastuväide on, et siis kaob riikidel tahtmine piirata kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist. Kuid idee pooldajad ei too ära võimalikke vastuväiteid neilt, kes ei taha päikesekiirguse ohjeldamist.
Võib juhtuda, et Maa ise hakkab toimima kliima stabiliseerijana. Nimelt kinnitavad mõned kliimateadlased, et Maa atmosfääri keskmistes kihtides oleva veeauru hulk on viimastel aastatel vähenenud ja pidurdab kliima soojenemist. USA riikliku ookeani ja atmosfääri valitsuse NOAA teadlane Susan Solomon ja ta kolleegid avaldasid ajakirjas Science oma töö kokkuvõtte, milles kinnitatakse, et atmosfääri veeaur kiirendas üldist soojenemist aastatel 1980–2000. Miks veeauru hulk atmosfääri keskkihtides on aga viimase kümne aastaga vähenenud, pole teada. Teadlaste sõnul ei lükka see siiski ümber tõsiasja, et „maailm on soojenenud ja enamiku sellest on põhjustanud kasvuhoonegaasid”.
USA teadlaste tulemus pole ehk meeltmööda kliimaskeptikutele, kes üha häälekamalt kinnitavad, et kliimasoojenemise jutt on üles puhutud. Ometi avaldas NASA jaanuari lõpul arvud, mis näitavad, et möödunud kümnend oli nende registreeritud aegreast kõige soojem.
