Pargipõgenikud

Kui kliima muutub, peavad paljud loomad ja taimed kolima endale sobivamasse keskkonda. Californias Stanfordis asuva Carnegie teadusinstituudi globaal­ökoloog Christopher Field on välja rehkendanud, et pärast viimast jääaega migreerusid puud põhja poole kiirusega kilomeeter aastas. Kui praegused ennustused kliima muutumise kiiruse kohta paika peavad, siis peaksid taimed Fieldi arvutuste kohaselt hakkama liikuma põhja kiirusega pool kilomeetrit aastas.

Euroopa, sealhulgas Eesti pargid on näide selle kohta, kuidas taimi on põhja poole nihutanud inimene. „Pargikooslused vihjavad, mis suunas võiks Eesti looduslik taimkate areneda kliima soojenemisel,” ütleb Tartu botaanikaaia direktor Heiki Tamm. Parkidesse toodi lõunapoolseid puu- ja põõsaliike, mis neis kodunesid. „Pargipuude taimehaiguste ja putukate uurimine võiks anda kuvandi seentest ja putukatest, mis meie metsi tulevikus ohustavad,” arvab Tamm.

Heldur Sanderi sõnul on meie parki­de liigirikkus mõisaegsete parkide omast erinev ja vahel kantakse praegune üle mõisa­aega. „Näiteks räägitakse Rä­pina pargi liigirikkusest, kuid mõisa­ajal võis seal olla umbes sada puu- ja põõsaliiki. Pätsu kodukaunistusaktsioonidega seoses suurenes paljude kooliparkide liigirikkus, eriti just Räpinas, mis on praegu parkidest oma 300 liigiga liigirikkaim.” 1883. aastal TÜ bo­taanika­professori Johannes Klin­ge tehtud Balti kubermangude dendroloogia ülevaates pole kuulsat Õisu parki mainitudki, küll aga on seal Räpina ja Valguta.

Pargid on andnud üsna palju meie loodusele – neist on „põgenenud” ja metsades kohastunud hulk puu- ja põõsaliike. Näiteks harilik pihlenelas, väike igihali ja nii mõnigi rohttaim, nagu väikeseõieline lemmalts, mis on pärit Tartu botaanikaaiast. „Ega me ei pruugi teadagi, et mõne taimeliigi levik sai alguse parkidest,” ütleb Sander.

Teisalt on botaanikaaed saanud endale taimi ka Raadi pargist, mis oli kunagi üks liigirikkamaid, nagu mõni teinegi rüütlimõisa park. „Liigirikkamates Eesti mõisaparkides kasvas 100–150 nimetuse ümber puid ja põõsaid,” ütleb Sander. Enamasti on pargid rajatud hea mullastikuga alale. „Meie männid ja kuused on metsades kõrgemad, samas jälle pärnad, tammed, jalakad, vahtrad ja muud teisedki lehtpuud kasvavad parkides paremini. Laialehiste metsade fragmente on ju vähe säilinud,” iseloomustab Sander.

Park on ajamasin

Nii et park on justkui ajamasin, mis võimaldab näha eluslooduse minevikku ja tulevikku. Hollandlane Frans Vera projekteeris 1968. aastal pargi, milles oleks taastatud jääajaeelne, umbes kuni 500 000 aasta tagune maastik. Oma valdustes Oostvaardersplassenis on ta lahti lasknud tarpanite sugulasi, Poola koniku tõugu hobuseid ja ürgsarvilisi hecki veiseid. Meie parkides midagi sellist küll plaanis pole. „Eestis on viimase kümne aasta jooksul ül­diselt omaks võetud muinsuskaitse ja restaureerimise filosoofias prevaleerivad säilitavad printsiibid ja konserveerimis­alane lähenemine,” ütleb Maiste. „Meie riikliku loodus- ja muinsuskaitse üldine ideoloogia on valdavalt suunatud ikka vana asja hoidmisele ja selle ilme parandamisele ehk sellele, mida me tänapäeval valdavalt restaureerimise all mõistame,” ütleb keskkonnaministeeriumi looduskaitsespetsialist maastikuarhitekt Urve Sinijärv. „Keerukaks teeb selle tegevuse asjaolu, et 20. sajandi muutuste käigus on paljud pargid muutunud tundmatuseni, mistõttu nende algsest ülesehitust ja kujundust on raske tuvastada ja taastada.”

Tallinnas vallandus seoses Kadrioru pargi uuendamisega äge mõttevahetus. „Kadrioru barokkpargi taastamise näol oleks tegu puhtakujulise rekonstrueerimise, mitte restaureerimisega, vana asja uuesti rajamisega ning sisu mõttes ei oleks selle näol enam tegemist vana asjaga, vaid selle koopiaga,” räägib Sinijärv. „Kadriorg on maastikupark ja parki on mujal palju rohkem kui lossi eest Poska tänavani,” ütleb Sander.

Eestis hakati mõisaparke rajama 18. sajandil Saksamaa kaudu saabunud Suurbritannia ideaale aluseks võttes. 17. sajandil olid mõisatel vaid puu- ja köögiviljaaiad, vähestel ka iluaiad. Rohtaiad, kus söödavat kasvatati, aga jäid. Eestlased said oma iluaedade kujundamise ideed mõisaparkidest, ent omamoodi pargid ei puudunud meilgi. „Puisniite võib pidada meie vanimaiks praeguseni püsinud poollooduslikeks elukooslusteks. Nad olid olemas juba muinasajal,” ütleb metsamees Hendrik Relve. „Park pole enam kunsti rakendamine elukooslusele, vaid teiste elusolenditega koos elamise ilus viis,” sõnab Tartu ülikooli biosemiootika professor Kalevi Kull, kes leidis puisniitude taimekooslust uurides, et need on liigirikkaimad Euroopas.

„Kuna park ei ole maja, siis nõuab suhe sellega arusaamist materiaalse substantsi paratamatust uuenemisest, mis ei kõiguta aga vaimu säilimise ja mateeria paratamatu hävimise ideed,” ütleb Maiste.