"Mitte meie ei hülga Ched, vaid Che hülgab meid, me ei ole enam selle ikooni väärilised, meis ei ole enam mitte midagi revolutsioonilist ja innovaatilist," selgitas noortekeskuse Che komandör Toomas F. Aru ajalehele Pärnu Postimees.

Kuus aastat vastandati end Aru ütlust mööda rämedalt pealetungivale kapitalismile ning seisti barrikaadidel lihtsate, inimlike väärtuste eest. Õiguse eest tegelda loominguga, õiguse eest olla vaimselt vaba ja mõelda väljaspool kodanliku ühiskonna seatud raame.

Revolutsiooni hülgamine aga ei tähenda alla vandumist ja mõrkjate kaotuspisarate neelamist. Ei, nagu Aru ütles, näitab see pigem, et keskus ja selles kogunev noorsugu on ennast leidnud, saanud selgeks, kes nad on ning mida tahavad. "Me ei tunne enam, et peaksime end revolutsioonilises vaimus edasi otsima," peab Aru endale järgnenud noori pigem võitjaiks kui kaotajaiks.

Tee eneseleidmiseni on olnud käänuline, tõustes kord üle joovastuse ning ekstaasi mäeahelike, kord loogeldes läbi süngete hädaorgude.