"Järgmiseks korraks peab midagi välja mõtlema," tõdeb Kuperjanovi üksikjalaväepataljoni (üJP) ülem kapten Aarne Ermus, uurides ohvitseride ruumis oma käekella numbrilaual 12 asemele tekkinud kuuliauku. Kapten Ermuse lakoonilisse sõnavõttu on kätketud pataljoni ohvitserkonna kerge pettumus, et selleaastane lõbu nii kähku läbi sai ning pataljoniülema kell juba enne esimese laskevooru lõppu otsa leidis. Kahekümne kolmest laskurist neljal jäid torud puhtaks. "Vaat kus mullu oli sõdimist," meenutavad asjaosalised. "Ohvitseride laskeoskus on paranenud," tõdeb Ermus.

Võrus Taara kasarmuis paikneva Kuperjanovi üJP ohvitserkonda haarab novembrikuu saabudes isevärki ärevus, mida põhjustab oma viimaseid tunde pataljoniülema kapten Aarne Ermuse käe peal tiksuv kell. Ohvitseride ruumi seinale riputatud teadaanne kutsub kõiki Kuperjanovi üJP ohvitsere, allohvitsere ja sõjaväeametnikke 11. novembril laskeoskuste parandamise huvides pataljoniülema kella laskma.

Laupäeva hommikul kell 11 mürtsub polügoonil pataljoni orkester. Pika jahi ootuses jagatakse telgist tulise tee kõrvale võileibu. Pataljoniülem tänab oma ohvitsere, kes nii arvukalt on tulnud oma laskeoskusi täiendama ning talle uue kella muretsemiseks ajendit andma, ning võistlus võibki alata.

Milline peab olema Kuperjanovi üJP ohvitseri laskeosavus, on ohvitseride ruumi seina peal näha. Läinud aastal tahmas 17 laskurit õige mitu laskevooru oma teenistusautomaate Galil (AR). Alles neljandas voorus lõpetas miinipildurite rühma ülem lipnik Aleksander Jakovets halastuslasuga kullakarvalise Reiner-kella vaevad. Elegantse täpsusega täpselt kella nupu pihta.

Võistluse reglement näeb ette, et märklauale rihmapidi kinnitatud käekella lastakse üksiklaskudega lamades asendist 100 meetri pealt ja igal laskuril on viis padrunit. Tänavu kella enam rihmapidi naela otsa ei riputatud, sest mullu tegi leitnant Meelis Säre oma esimese lasuga seltskonnale närvikõdi, lastes täpselt naelapea pihta, nii et kell alla kukkus.

Tänavune kell on kindlalt kinni teibitud. 19. lasu järel tekib eelmise aasta võitjal pikksilmast kella uurides kahtlus, et asi pole õige. Jahiseltskond tormab sajameetrisele distantsile. Teravsilma kahtlused osutuvad tõeks: kella numbrilaud on puru.

"Teadagi, need on need välismaal tehtud prillid, neile on ju optilise sihiku niidistik klaasi sisse ehitatud," püüavad pettunud kellakütid nooremleitnant Risto Pärtlit tema ennatlikuvõitu teo puhul tögada. Hiljuti pooleaastaselt väljaõppelt Kanada jalaväekoolist New Brunswickist pataljoni saabunud rühmaülem ei lase ennast häirida. "Mulle meeldib lasta, olen seda lapsest saadik teinud," ütleb ta. Lühikeseks jäänud võistluse tulemusena kannavad Pärtel ja Ermus nüüd ühesugust uut kella. Niisugune on selle võistluse reglement.

Tänavune sihtmärk oli firmalt Casio ning ka järgmise aasta kell pataljoniülema käel tiksub casiolikke minuteid. "Ei mingit korruptsiooni ega reklaamilepingut Casioga," kinnitab pataljoniülem kellavalikut põhjendades. "Casio on lihtsalt meeldima hakanud, püsib hästi käe peal."

Kella hinnaklass peab igal aastal kõrgemaks minema. Pataljoniülema kellalaskmise kirg ei tekkinud Kuperjanovi pataljonis päris tühjale kohale. ükskord, 1992. aastal, kui kapten Ermus veel pataljoni staabiülem oli, läks ta oma halba tuju ja nördimust jukerdava kella pärast lasketiiru maha jahutama. Siis tuligi mõte süüdlane märklauale kinnitada. Kulus 5-6 lasku ning Vostok lõpetas oma jukerdamise igaveseks. Rahuldus õnnestunud jahist aga jäi Ermusele meelde.

Läinud aasta novembris tekkis pataljonis vajadus ohvitseride halli argipäeva kuidagi vaheldust tuua. Pataljoniülema kuldrandiline Reiner oli peremehe oma rihmarikke tõttu juba korduvalt maha jätnud, seetõttu saigi kunagine jahilugu uuendatud kujul üles soojendatud. Et see just 11. novembril ja Kaitseliidu aastapäeval juhtus, oli rohkem juhus. Ju see ongi selline sõjakas päev.

IVAR JõESAAR