Eestis oli siiani valida kahe – klassikalisema Pere ja Kodu ja moodsama Meie Pere – vahel, mis jaanuarist ilmumise lõpetab. Sellest on pisut kahju, et 2007. aastal alustanud Meie Pere, mis pereajakirjandusse värskemaid tuuli proovis tuua, pannakse nüüd kinni. Minu jaoks puudus kahe ajakirja dilemma, sest vanamoodsa ning harjumuspärase Pere ja Kodu tellija sai minust juhuslikult. Lihtsalt kirjastuse müügiagent niitis mind värske mammana 2008. aastal telefonikõnega jalust, lugedes ette hulga isiklikke andmeid alates meili- ja kodusest aadressist ning lõpetades lapse sünnikuupäevaga. Pereajakirja toredate folkmuusikute ja ökomaaperede lood mind linnas elada ei aita.

Selle kasvatusteaduslikud artiklid tunduvad pisut esoteerilised ja pikad. Akuutsetele probleemidele annavad portaalid kiiremini vastuse. Ja andke andeks, neid reklaamitavaid Reima ja Lenne ürpe ja Ecco saapaid Eesti kaupmeeste ablaste hindadega ma lihtsalt ei osta. Kui need naisteajakirjad, mida Eestis pole veel kinni pandud, pakuvad vähemalt paariks tunniks meelelahutust, siis pereajakirjast leiab kahjuks harva nii naljakaid lugusid nagu „Välismaalasega on tore abielus olla”, „Vabastav hingamine päästis suhte”, „Ruttu saledaks”, „Kuidas tunda ära truudusetut meest”, „Kümme kiiret seksinippi”. Nagu oleks tegemist lõbulehtedega aastast 1920. 1994. aastal ilmuma hakanud Pere ja Kodu alustas ajal, kui lastega pere tähendas toimetulekuraskusi, vajadust odavalt, ent huvitavalt süüa teha ning riideid ja mänguasju ise meisterdada.

Õnneks või kahjuks on Pere ja Kodu vähe muutunud, ehkki ühiskondlik situatsioon on teine. Lastest on saanud tarbimistempli kõige aktiivsemad jumalad ja emapalk on pannud sünnitama ka senised iibepidurid ja karjäärimutid. Mis tähendab, et senini pere- ja koduajakirjade 30–44-aastaste sihtrühm (nagu peatoimetaja Tiia Kõnnusaar oma magistritöös pereajakirjade lugejaskonnast märgib) peaks olema järjest enam asendunud tarbimisapla ja seni naisteajakirjade sihtgrupi moodustanud 18–29-aastastega.