Kutsekeskkoolis kokku saanud ja ehitajaks õppinud paar ehitas oma maja kuus aastat, enne kui sisse kolida õnnestus.

“Marju on selle aia hing,” kiirustab Janno selgitama. Kahe lapsega pere peale on tööd täpselt ära jaotatud, tugev aianduspraktika on 14-aastasel tütrel ja 17-aastasel pojal. Viimane on ehitajast isa kõrval nii palju õppinud, et koostab praegu arvutis ehitusalaseid programme.

“Pole tööd, mida seitsmeteist-aastane poiss ei oskaks,” on ema uhke.

Emal endal kulub aias paar tundi päevas – vähemalt korra nädalas tahab muru niitmist ja taimed kastmist.

Iluaia kõrval paikneb hekiga eraldatuna veel teine, nn tarbeaed, kus kasvavad maasikad, õunad ja marjapõõsad. Siit tulevad kõik pere mahlad, veinid ja moosid.

KUUSK VÕTTIS KÜMME AASTAT HOOGU. Marju uhkuseks iluaias on kontpuud, mis sügisel erksinised marjad külge kasvatavad. Pügatuna näevad puud ilusad ja ümarad välja.

Okaspuulasi kasvab Mõrude aias 27 sorti. Nendega toime tulemist on Marju õppinud katse-eksituse meetodil. “Ma ei teadnud, et nad nii palju vett tahavad. Kaksteist aastat tagasi istutasime õuele kuuse. Kümme aastat püsis ta ühes ja samas pikkuses, alles nüüd on kaks aastat kasvanud – selgus, et ta tahab rohkem kastmist,” imestab perenaine.

Okaspuudele oli tänavune vihmane kevad üldse õnnis aeg, ka Mõrude õue kadakalised on mitu sentimeetrit pikkust juurde saanud.

Kõik puud on toodud puukoolist. “Ega ma alguses sinna minnes ei teadnud, mida ma täpselt tahan. Eelistused kujunevad ikka aastatega,” nendib Marju.

Lilleliike on aias 70 ringis, igal veel mitu sorti ja värvi. Marju enda lemmik on peenral kasvav kõrkjaline, mis spetsiaalset liivast mulda nõuab.

Janno on erilises vaimustuses aeda toodud põllukividest. Eks osaliselt ka selle tõttu, et varemurrust toodud kivide aeda veeretamine eriti suurt jaksu ja energiat jõudis. Kivid näevad välja nii põnevad, nagu oleks keegi neid teadlikult lihvinud ja vorminud.

Perekond ei unistanud algselt elust vingusel Ida-Virumaal, aga nüüd on neil imeilus 2100-ruutmeetrine aed otse venekeelse Püssi linna piiri kõrval.

Aiavalvuriks on kaks koera, Tommi ja Pontu. “Liiga head koerad,” iseloomustab Marju, “neil pole sellist koduvalvaja harjumust.” Ega Lüganuse teab mis kuritegelik kant pole, ent mõned mooninäljased narkomaanid on õuedel siiski tuianud.

Esialgselt palkas ehitajaharidusega noorpaar maja ehitama töölise, aga viltu laotud müüri nähes ütles naabrimees: “Janno, tee ise – tõsta õhtul raha ühest taskust teise ja vaata, kui palju teenisid.” Sellest piisas.

KASS JA PÄÄSUKESED HOIAVAD KODUSOOJUST. Maja esimene elanik oli must kass. “Minu kodukandist Lõuna-Eestist pärineb vanasõna, et enne ei tohi majja kolida, kui kass sisse lastud,” põhjendab Marju, “kass elas siin kuu aega, enne kui meie tulime.” Veel teinegi vanarahva teadmine hoiab Mõrude peres turvalisust – kui räästa all on pääsupesa, siis välk majja ei löö.

Piksevarda funktsioonis seisab aianurgas ka iidne tamm, mis sügiseks kogu oma lehetagavara kiviktaimlale laiali laotab ja pererahvale rohkesti tööd juurde teeb. “See on laste ülesanne – iga päev kõik lehed ära koristada, “ teatab Marju, kes mõnda aega tagasi ehitajatöö lasteaiakasvataja ameti vastu välja vahetas.

Aiamajakese ees paikneb väike veesilm, mis suviti on koduks kokredele. “Üks kokredest elas seal talve üle,” väidab Janno, “kuigi me talveks nad teise tiiki ära viime, kuulsime kevadel ühel päeval hirmsat kiljumist, kui tüdruk käe vette pani. Ilmselt oli koger tiiki ääristava kile serva alla peitu jäänud ja hoolimata sellest, et tiik lõpuni ära jäätub, seal terve talve elanud.”

Perekond Mõru unistab veel aiakaminast ja suitsuahjust ja heki ümber tõstmisest. “Plaane on oi kui palju, aga võimu pole,” ohkab Marju.